Hei!

Mitte, et ma seda blogi unustanud oleksin! Või teemat! Lihtsalt praegu on kuidagi liiga kiire olnud selle blogimajanduse jaoks. Ok, Miiramarie ehk saab peagi lisa, sest "kiire" oli mul ainult sel põhjusel, et eelmisel nädalal "oli vaja" 5 raamatut läbi lugeda. See nädal, kas teate, ei tule sugugi kergem - lisaks raamatutele, on siin ka mu sünnipäev või midagi...

Enesehaletsus - jabur nimi ühele koletisele, kuid ta on minu oma ja mida enam ma teda tundma õpin, seda paremini ma tean, et just seda nime ta kannab. Meil on maja ees üks koht, mis on ideaalne tagumiku toetamiseks suitsupausi ajal ja otse selle kõrval seisab KIA, mille tagumik on endiselt sinikaid täis ja mokk kergelt lõhki.

Eile, Kati ja Vallo juures rõdule lipsates mõtlesin ma taas mingitele oma asjadele. Mõtlesin sellele, kuidas ma seda autokest terve nädala imetlemas olen käinud. Istun ta kõrvale kivile, toetan pilgu ta lömmis tagaosale ja lasen silme eest läbi kaadrit. Ainult seda pilti, kui kogu kaader on täidetud rekka ninaga. Muud mitte midagi. Krimpsutan nina ja lasen mürgil endasse imenduda. Milleks seda vaja oli? Ma ei tea. Ja üldse on see parasjagu nõme.

Ehh, maailm on jabur.

Ma pean eilse õhtu eest ühe suure aitäh ütlema. Ma ei täpsusta praegu mis või kuidas - küllap kunagi ja natuke vähem avalikus ruumis, kuid vahel on vaja tunda, et sa oled oluline. Noh, et sinust hoolitakse piisavalt ka tõsisema pilgu jagu, murelikuma pilgu.

Hästi jabur sõnastus sai aga mis siis! Õhtu oli šeff ja mängida oli mõnus (kuigi patserdatud sai piisavalt) ja mis sünnipäev see ka oleks, kui sünnipäevalaps ei võidaks (ok, minu omal olin ma kunagi vist stiilis eelviimane).

Lisaks kõigele vaatan ma endiselt seda armsat kaarti lausega "Kellel ei vea kaardimängus, sellel veab armastuses!" ning saan aru... natuke ja kobamisi... aga pisut siiski...