Enesehaletsus - jabur nimi ühele koletisele, kuid ta on minu oma ja mida enam ma teda tundma õpin, seda paremini ma tean, et just seda nime ta kannab. Meil on maja ees üks koht, mis on ideaalne tagumiku toetamiseks suitsupausi ajal ja otse selle kõrval seisab KIA, mille tagumik on endiselt sinikaid täis ja mokk kergelt lõhki.

Eile, Kati ja Vallo juures rõdule lipsates mõtlesin ma taas mingitele oma asjadele. Mõtlesin sellele, kuidas ma seda autokest terve nädala imetlemas olen käinud. Istun ta kõrvale kivile, toetan pilgu ta lömmis tagaosale ja lasen silme eest läbi kaadrit. Ainult seda pilti, kui kogu kaader on täidetud rekka ninaga. Muud mitte midagi. Krimpsutan nina ja lasen mürgil endasse imenduda. Milleks seda vaja oli? Ma ei tea. Ja üldse on see parasjagu nõme.

Ehh, maailm on jabur.