Ma pean eilse õhtu eest ühe suure aitäh ütlema. Ma ei täpsusta praegu mis või kuidas - küllap kunagi ja natuke vähem avalikus ruumis, kuid vahel on vaja tunda, et sa oled oluline. Noh, et sinust hoolitakse piisavalt ka tõsisema pilgu jagu, murelikuma pilgu.

Hästi jabur sõnastus sai aga mis siis! Õhtu oli šeff ja mängida oli mõnus (kuigi patserdatud sai piisavalt) ja mis sünnipäev see ka oleks, kui sünnipäevalaps ei võidaks (ok, minu omal olin ma kunagi vist stiilis eelviimane).

Lisaks kõigele vaatan ma endiselt seda armsat kaarti lausega "Kellel ei vea kaardimängus, sellel veab armastuses!" ning saan aru... natuke ja kobamisi... aga pisut siiski...