Eksole, kui loogiliselt mõelda, siis on raske aru saada, miks krdi pärast keegi üldse suitsetab. Noh, et mis asi see on, mis ajab inimese koera ilmaga (ok, igasuguse ilmaga) õue, selleks, et külmetavate sõrmede (palavuse) kiuste tõmmata endale kopsudesse tahma, mis tema lühiperioodilist olemist märkimisväärselt ei muuda, kuid pikas perspektiivis ilmselgelt olemist sitemaks teeb. Ja miks seda tehakse sõltumata tervislikust seisundis? Sõltumata kõigest ja kõigist?

Noh, et kui sitt on olla, ronid sutsetama; ja siis, kui närv on must; ja siis kui on igav; ja siis, kui on vaja telefoniga helistada; ja siis kui on oodata, et „nüüd jupp aega ei saa“; ja siis kui astud toast õue kuhugi minemiseks ja teel olles ja...

Kuid lisaks pragmaatilisele lähenemisele on alati olemas ka hingele märksa meeldivam lähenemine. Vähemalt minu hinge paneb helisema idee väikesest mõttepausist ainult iseendale – tõused laua tagant püsti, astud kontori uksest välja ja unistad viis minutit edasi seda unistust, millega tund aega tagasi pooleli jäid. Ei mõtle tööle ega muudele argiasjadele! Lihtsalt unistan! Või lihvin ja kirjutan mõnd lugu peas edasi. Ja siis kui mõni keerulisem tegemine pooleli on, on hea võtta paus, lasta teemal unistuste taustal natuke seedida ning minna tagasi ja jätkata uue hooga.

Kui panna need kaks lõiku nüüd kokku, võiks ju küsida: miks mitte lihtsalt minna sihikindlalt õue, lasta stopperi viis minutit joosta ning unistada see aeg sügist vaadeldes ja kesklinna tolmu hingates? Ma ei tea. Vahest sellepärast, et see tundub tobe? Tundub aja raiskamisena? Ja suitsetamine ei tundu, sest siis on tegevus näpu vahel. Ma tean, et siin pole mingit loogikat – aja raiskamine ona aja raiskamine aga aja ja tervise raiskamine on mõtestatud tegevus. Naiste loogika? Sõltlase loogika? Lihtsalt ajuvabadus?