Ilma vabandusteta - on aeg see blogi taas üles soojendada.

See väike koletis on end rahulikult minu sisse taas ära peitnud. Tuhakarva hall on ta endiselt, kuid hetkel pole ta kuidagi eraldiseisev, osa minu veene jookseb läbi tema karvase kasuka. Aga ta on. Ja kui hoolega vaadata, on teda siiski võimalik eristada minust. Ta itsitab ja hõõrub käsi kokku - tema sai suvel, mis tahtis. Mina saan nüüd. Teist valikut pole.

Ma ei muretse täna oma kaalu pärast - muretsemine igasugustel teistel teemadel on kaalu nii ehk naa ära kaotanud (ma olen 5kg väiksem kui suvel - stress teeb imesid!?); nüüd on aeg, paras aeg rääkida iseendaga läbi, et tegelikult on see nõme ja tobe, kuidas pakasega ronitakse õue sõrmi külmetama ning räige köhaga tuleb ilmtingimata kimuma minna (sest nii sitt on olla, et ajab ju köhima). Raamatuvaru on mind kodus korralik ees ootamas. Tekstid, mis vajavad kirjutamist, istuvad samuti masinas. Veidi apaatset ja egoistlikku enesenautimist sügisesse ei tee ju üldsegi halba! Käes kruus kuuma kohvi või teega, tekk põlvedel ning avatud seiklus selle peal. Olgu see ilm nii sitt kui tahes!