Eksole, kui loogiliselt mõelda, siis on raske aru saada, miks krdi pärast keegi üldse suitsetab. Noh, et mis asi see on, mis ajab inimese koera ilmaga (ok, igasuguse ilmaga) õue, selleks, et külmetavate sõrmede (palavuse) kiuste tõmmata endale kopsudesse tahma, mis tema lühiperioodilist olemist märkimisväärselt ei muuda, kuid pikas perspektiivis ilmselgelt olemist sitemaks teeb. Ja miks seda tehakse sõltumata tervislikust seisundis? Sõltumata kõigest ja kõigist?

Noh, et kui sitt on olla, ronid sutsetama; ja siis, kui närv on must; ja siis kui on igav; ja siis, kui on vaja telefoniga helistada; ja siis kui on oodata, et „nüüd jupp aega ei saa“; ja siis kui astud toast õue kuhugi minemiseks ja teel olles ja...

Kuid lisaks pragmaatilisele lähenemisele on alati olemas ka hingele märksa meeldivam lähenemine. Vähemalt minu hinge paneb helisema idee väikesest mõttepausist ainult iseendale – tõused laua tagant püsti, astud kontori uksest välja ja unistad viis minutit edasi seda unistust, millega tund aega tagasi pooleli jäid. Ei mõtle tööle ega muudele argiasjadele! Lihtsalt unistan! Või lihvin ja kirjutan mõnd lugu peas edasi. Ja siis kui mõni keerulisem tegemine pooleli on, on hea võtta paus, lasta teemal unistuste taustal natuke seedida ning minna tagasi ja jätkata uue hooga.

Kui panna need kaks lõiku nüüd kokku, võiks ju küsida: miks mitte lihtsalt minna sihikindlalt õue, lasta stopperi viis minutit joosta ning unistada see aeg sügist vaadeldes ja kesklinna tolmu hingates? Ma ei tea. Vahest sellepärast, et see tundub tobe? Tundub aja raiskamisena? Ja suitsetamine ei tundu, sest siis on tegevus näpu vahel. Ma tean, et siin pole mingit loogikat – aja raiskamine ona aja raiskamine aga aja ja tervise raiskamine on mõtestatud tegevus. Naiste loogika? Sõltlase loogika? Lihtsalt ajuvabadus?

Ilma vabandusteta - on aeg see blogi taas üles soojendada.

See väike koletis on end rahulikult minu sisse taas ära peitnud. Tuhakarva hall on ta endiselt, kuid hetkel pole ta kuidagi eraldiseisev, osa minu veene jookseb läbi tema karvase kasuka. Aga ta on. Ja kui hoolega vaadata, on teda siiski võimalik eristada minust. Ta itsitab ja hõõrub käsi kokku - tema sai suvel, mis tahtis. Mina saan nüüd. Teist valikut pole.

Ma ei muretse täna oma kaalu pärast - muretsemine igasugustel teistel teemadel on kaalu nii ehk naa ära kaotanud (ma olen 5kg väiksem kui suvel - stress teeb imesid!?); nüüd on aeg, paras aeg rääkida iseendaga läbi, et tegelikult on see nõme ja tobe, kuidas pakasega ronitakse õue sõrmi külmetama ning räige köhaga tuleb ilmtingimata kimuma minna (sest nii sitt on olla, et ajab ju köhima). Raamatuvaru on mind kodus korralik ees ootamas. Tekstid, mis vajavad kirjutamist, istuvad samuti masinas. Veidi apaatset ja egoistlikku enesenautimist sügisesse ei tee ju üldsegi halba! Käes kruus kuuma kohvi või teega, tekk põlvedel ning avatud seiklus selle peal. Olgu see ilm nii sitt kui tahes!

Hei!

Mitte, et ma seda blogi unustanud oleksin! Või teemat! Lihtsalt praegu on kuidagi liiga kiire olnud selle blogimajanduse jaoks. Ok, Miiramarie ehk saab peagi lisa, sest "kiire" oli mul ainult sel põhjusel, et eelmisel nädalal "oli vaja" 5 raamatut läbi lugeda. See nädal, kas teate, ei tule sugugi kergem - lisaks raamatutele, on siin ka mu sünnipäev või midagi...

Enesehaletsus - jabur nimi ühele koletisele, kuid ta on minu oma ja mida enam ma teda tundma õpin, seda paremini ma tean, et just seda nime ta kannab. Meil on maja ees üks koht, mis on ideaalne tagumiku toetamiseks suitsupausi ajal ja otse selle kõrval seisab KIA, mille tagumik on endiselt sinikaid täis ja mokk kergelt lõhki.

Eile, Kati ja Vallo juures rõdule lipsates mõtlesin ma taas mingitele oma asjadele. Mõtlesin sellele, kuidas ma seda autokest terve nädala imetlemas olen käinud. Istun ta kõrvale kivile, toetan pilgu ta lömmis tagaosale ja lasen silme eest läbi kaadrit. Ainult seda pilti, kui kogu kaader on täidetud rekka ninaga. Muud mitte midagi. Krimpsutan nina ja lasen mürgil endasse imenduda. Milleks seda vaja oli? Ma ei tea. Ja üldse on see parasjagu nõme.

Ehh, maailm on jabur.

Ma pean eilse õhtu eest ühe suure aitäh ütlema. Ma ei täpsusta praegu mis või kuidas - küllap kunagi ja natuke vähem avalikus ruumis, kuid vahel on vaja tunda, et sa oled oluline. Noh, et sinust hoolitakse piisavalt ka tõsisema pilgu jagu, murelikuma pilgu.

Hästi jabur sõnastus sai aga mis siis! Õhtu oli šeff ja mängida oli mõnus (kuigi patserdatud sai piisavalt) ja mis sünnipäev see ka oleks, kui sünnipäevalaps ei võidaks (ok, minu omal olin ma kunagi vist stiilis eelviimane).

Lisaks kõigele vaatan ma endiselt seda armsat kaarti lausega "Kellel ei vea kaardimängus, sellel veab armastuses!" ning saan aru... natuke ja kobamisi... aga pisut siiski...

Ehk siia siis meditsiiniliste muutuste jada. Isiklik maamiin neist on värvitud roheliseks. Mitte, et teised kuidagi vähetähtsad oleks, kuid mõni lihtsalt närib rohkem.

· 20 minutes		Your blood pressure, pulse rate, and the temperature of your hands and feet will all return to normal.
· 8 hours		Remaining nicotine in your bloodstream will have fallen to 6.25% of normal peak daily levels, a 93.25% reduction.
· 12 hours		Your blood oxygen level will have increased to normal and carbon monoxide levels will have dropped to normal.
· 24 hours		Anxieties peak in intensity and within two weeks should return to near pre-cessation levels.
· 48 hours		Damaged nerve endings have started to regrow and your sense of smell and taste are beginning to return to normal. Cessation anger and irritability peaks.
· 72 hours		Your entire body will test 100% nicotine-free and over 90% of all nicotine metabolites (the chemicals it breaks down into) will now have passed from your body via your urine. Symptoms of chemical withdrawal have peaked in intensity, including restlessness. The number of cue induced crave episodes experienced during any quitting day will peak for the "average" ex-user. Lung bronchial tubes leading to air sacs (alveoli) are beginning to relax in recovering smokers. Breathing is becoming easier and the lungs functional abilities are starting to increase.
· 5 - 8 days		The "average" ex-smoker will encounter an "average" of three cue induced crave episodes per day. Although we may not be "average" and although serious cessation time distortion can make minutes feel like hours, it is unlikely that any single episode will last longer than 3 minutes. Keep a clock handy and time them.
· 10 days		10 days - The "average ex-user is down to encountering less than two crave episodes per day, each less than 3 minutes.
· 10 days to 2 weeks		Recovery has likely progressed to the point where your addiction is no longer doing the talking. Blood circulation in our gums and teeth are now similar to that of a non-user.
· 2 to 4 weeks		Cessation related anger, anxiety, difficulty concentrating, impatience, insomnia, restlessness and depression have ended. If still experiencing any of these symptoms get seen and evaluated by your physician.
· 21 days		Brain acetylcholine receptor counts up-regulated in response to nicotine's presence have now down-regulated and receptor binding has returned to levels seen in the brains of non-smokers.
· 2 weeks to 3 months		Your heart attack risk has started to drop. Your lung function is beginning to improve.
· 3 weeks to 3 months		Your circulation has substantially improved. Walking has become easier. Your chronic cough, if any, has likely disappeared.
· 1 to 9 months		Any smoking related sinus congestion, fatigue or shortness of breath have decreased. Cilia have regrown in your lungs thereby increasing their ability to handle mucus, keep your lungs clean, and reduce infections. Your body's overall energy has increased.
· 1 year		Your excess risk of coronary heart disease, heart attack and stroke has dropped to less than half that of a smoker.
· 5 to 15 years		Your risk of stroke has declined to that of a non-smoker.
· 10 years		Your risk of being diagnosed with lung cancer is between 30% and 50% of that for a continuing smoker (2005 study). Risk of death from lung cancer has declined by almost half if you were an average smoker (one pack per day). Your risk of pancreatic cancer has declined to that of a never-smoker (2011 study), while risk of cancer of the mouth, throat and esophagus has also declined. Your risk of developing diabetes is now similar to that of a never-smoker (2012 study).
· 13 years		Your risk of smoking induced tooth loss has declined to that of a never-smoker
· 15 years		Your risk of coronary heart disease is now that of a person who has never smoked.
· 20 years		Female excess risk of death from all smoking related causes, including lung disease and cancer, has now reduced to that of a never-smoker (2008 study). Risk of pancreatic cancer reduced to that of a never-smoker (2011 study).

Veider, kuidas maailmas asjad moonduvad, käänduvad, vajuvad tagaplaanile ja sa lased end sellest kõigest häirida ja kõigutada. Pole vaja midagi enamat kergest tuulehoos ja ootamatult oled sa suunda muutnud. Kui ma nüüd alustasin, siis ma lubasin endale, et ma ei lase oma tujul langeda mingisugustest jaburustest. Ja ma ei lase tujul langeda ka siis, kui üritus number 37 on lihtsalt üritus ja mitte midagi enamat.

Ja nüüd küsimus iseendale: miks ma siis end sitasti tunnen? Ma lasin oma koletisel taas selja külge klammerduda ja teen õndsat nägu nagu teda polekski. Ja tema sosistab ja teeb oma trikke. Ma isegi ei vaate, ei mõtle, lihtsalt haaran laualt järjekordse sigareti ja lähen vooluga kaasa. Ega mõista sealjuures: miks?

Ja siis ma mõtlen, et nii umbes tunni aja pärast pean ma ühe pikema monoloogi maha ja räägin endaga natuke erinevatest asjadest. Ja ma mõtlen seda juba mitu tundi. Veider, kas pole? Ajuvaba igal juhul. Ja palju muud ka. Tjahh, palju mõtlemisruumi... Natuke liiga palju ühe tillukese mõistuse jaoks...