Ehk siia siis meditsiiniliste muutuste jada. Isiklik maamiin neist on värvitud roheliseks. Mitte, et teised kuidagi vähetähtsad oleks, kuid mõni lihtsalt närib rohkem.

· 20 minutes		Your blood pressure, pulse rate, and the temperature of your hands and feet will all return to normal.
· 8 hours		Remaining nicotine in your bloodstream will have fallen to 6.25% of normal peak daily levels, a 93.25% reduction.
· 12 hours		Your blood oxygen level will have increased to normal and carbon monoxide levels will have dropped to normal.
· 24 hours		Anxieties peak in intensity and within two weeks should return to near pre-cessation levels.
· 48 hours		Damaged nerve endings have started to regrow and your sense of smell and taste are beginning to return to normal. Cessation anger and irritability peaks.
· 72 hours		Your entire body will test 100% nicotine-free and over 90% of all nicotine metabolites (the chemicals it breaks down into) will now have passed from your body via your urine. Symptoms of chemical withdrawal have peaked in intensity, including restlessness. The number of cue induced crave episodes experienced during any quitting day will peak for the "average" ex-user. Lung bronchial tubes leading to air sacs (alveoli) are beginning to relax in recovering smokers. Breathing is becoming easier and the lungs functional abilities are starting to increase.
· 5 - 8 days		The "average" ex-smoker will encounter an "average" of three cue induced crave episodes per day. Although we may not be "average" and although serious cessation time distortion can make minutes feel like hours, it is unlikely that any single episode will last longer than 3 minutes. Keep a clock handy and time them.
· 10 days		10 days - The "average ex-user is down to encountering less than two crave episodes per day, each less than 3 minutes.
· 10 days to 2 weeks		Recovery has likely progressed to the point where your addiction is no longer doing the talking. Blood circulation in our gums and teeth are now similar to that of a non-user.
· 2 to 4 weeks		Cessation related anger, anxiety, difficulty concentrating, impatience, insomnia, restlessness and depression have ended. If still experiencing any of these symptoms get seen and evaluated by your physician.
· 21 days		Brain acetylcholine receptor counts up-regulated in response to nicotine's presence have now down-regulated and receptor binding has returned to levels seen in the brains of non-smokers.
· 2 weeks to 3 months		Your heart attack risk has started to drop. Your lung function is beginning to improve.
· 3 weeks to 3 months		Your circulation has substantially improved. Walking has become easier. Your chronic cough, if any, has likely disappeared.
· 1 to 9 months		Any smoking related sinus congestion, fatigue or shortness of breath have decreased. Cilia have regrown in your lungs thereby increasing their ability to handle mucus, keep your lungs clean, and reduce infections. Your body's overall energy has increased.
· 1 year		Your excess risk of coronary heart disease, heart attack and stroke has dropped to less than half that of a smoker.
· 5 to 15 years		Your risk of stroke has declined to that of a non-smoker.
· 10 years		Your risk of being diagnosed with lung cancer is between 30% and 50% of that for a continuing smoker (2005 study). Risk of death from lung cancer has declined by almost half if you were an average smoker (one pack per day). Your risk of pancreatic cancer has declined to that of a never-smoker (2011 study), while risk of cancer of the mouth, throat and esophagus has also declined. Your risk of developing diabetes is now similar to that of a never-smoker (2012 study).
· 13 years		Your risk of smoking induced tooth loss has declined to that of a never-smoker
· 15 years		Your risk of coronary heart disease is now that of a person who has never smoked.
· 20 years		Female excess risk of death from all smoking related causes, including lung disease and cancer, has now reduced to that of a never-smoker (2008 study). Risk of pancreatic cancer reduced to that of a never-smoker (2011 study).

Veider, kuidas maailmas asjad moonduvad, käänduvad, vajuvad tagaplaanile ja sa lased end sellest kõigest häirida ja kõigutada. Pole vaja midagi enamat kergest tuulehoos ja ootamatult oled sa suunda muutnud. Kui ma nüüd alustasin, siis ma lubasin endale, et ma ei lase oma tujul langeda mingisugustest jaburustest. Ja ma ei lase tujul langeda ka siis, kui üritus number 37 on lihtsalt üritus ja mitte midagi enamat.

Ja nüüd küsimus iseendale: miks ma siis end sitasti tunnen? Ma lasin oma koletisel taas selja külge klammerduda ja teen õndsat nägu nagu teda polekski. Ja tema sosistab ja teeb oma trikke. Ma isegi ei vaate, ei mõtle, lihtsalt haaran laualt järjekordse sigareti ja lähen vooluga kaasa. Ega mõista sealjuures: miks?

Ja siis ma mõtlen, et nii umbes tunni aja pärast pean ma ühe pikema monoloogi maha ja räägin endaga natuke erinevatest asjadest. Ja ma mõtlen seda juba mitu tundi. Veider, kas pole? Ajuvaba igal juhul. Ja palju muud ka. Tjahh, palju mõtlemisruumi... Natuke liiga palju ühe tillukese mõistuse jaoks...

Tuvid kuu alguse märkmetest

Ehk siis veel üks jupike vanemast loost. Ja isegi, kui sellel kõigel pole suitsetamisega mingit pistmist, oli siiski ülim tahtmine see kirja saada.

3. päev

Kuradi tuvid! kes see idioot mõtles välja nii lollid linnud ja kas neid ragulkaga sihtida tohib? Aga tädisid, kes elamurajoonides tuvisid toidavad? „Issand, kui nunnud linnud, nemad on ju ka välja teeninud õiguse elada ja olla.“ Ja ilmselgelt ka õiguse sittuda kuhu tahavad, üritada aastast aastasse ehitada kõrgematele rõdudele pesasid ja lärmata oma lolli häälega täiesti ebasündsatel kellaaegadel.

Esimene äratus oli kell neli öösel. Ajasin tuvid oma rõdult minema ja magasin edasi. Teine äratus oli pool kuus. Ajasin taas tuvid oma rõdult minema, käisin vetsus ja magasin edasi. Kolmas äratus oli kell pool kaheksa. Kaks minutit enne äratuskella ajasin end vihaselt üles, astusin rõdule ja peletasin minema need kisendajad. Oli ilus päikseline hommik.

4. päev

Hommik oli taas uus! Kell neli käisin ma esimest korda rõdult tuvisid ära ajamas. Selgus, et tõotas taas päikselist ilma ning mingi tuvipaar otsis paaniliselt pesategemise võimalusi. Kella viie ajal läksin uuesti ja kella kuuest ning seitsme paiku ma lihtsalt loobusin magamisest, sest need lollakad räuskajad ei lase seda nii ehk naa korralikult teha. Aga nemad olid juba okstest sõõrikujulise pesapõhja valmis saanud. Haarasin oksad pihku ja loopisin täiesti tsiviliseerimatult üle rõdu serva alla. Päris mitu peotäit, päris mitu vandesõna ja üha suurem ja suurem tahtmine kuulutada tuvidele sõda. Olgu siis mainitud, et ma pole veel selleni jõudnud, kuid millalgi mu kannatus viimaks katkeb. Ma luban teile.

Mina olin end juba reipaks võimelnud ning maasikate ja maisihelveste ports kallus minu kurgust hooga alla. Ma armastan maasikaid ja maisihelbeid.

..."Kuule," mangub mu väike koletis. Ta ei kiigu mu tooli seljatoel täna. Selle asemel on ta end laua servale istuma sättinud ning mängib andunult juba paarkümmend minutit klammerdajaga. Teda näikse tõeliselt huvitavat selle väikese raskekaalus riistapuu tööpõhimõte. "Sa lubasid mulle mu nime öelda."

..."Ütlen," noogutan ma vastuseks pead. "Kuid enne jäta mu klammerdaja rahule. Esiteks käib see pisut närvidele, et sa temaga pidevalt midagi nikerdad ja teisalt - ma pean sellega varsti tööd tegema."

...Klammerdaja peatub. Koletis pobiseb midagi omaette, kuid jätab relva rahule. Mitte päris - veel paar korda püüab ta seda sirgemaks sättida, kuni viimaks asetub klammerdaja täpselt viie sentimeetri kaugusel pliiatsitopsist ja moodustab ideaalse täisnurga lauaservaga.

..."Ma nüüd lõpetasin!" teatab ta viimaks võidukalt ja jääb mind ootusärevalt põrnitsema.

...Peatan oma arvutis tuhnimise ning jälgin nihelevat koletist. "Ah siis nii väga on sul nime vaja?"

..."Jah! Kõigel on nimi peale minu!"

..."Ka sinul on nimi," muigan ma tahtmatult. "Sul on alati nimi olnud. Ka siis, kui ma ise seda veel ei teadnud."

..."Noh, räägi juba kiiremini," õhutab mu väike kaaslane vonkleva saba taustal.

..."Oota nüüd natuke. Tead, kui ma alguses sind ette kujutama hakkasin, siis näis, et Tahm oleks sulle täiesti sobiv nimi, kuid see ei ole sinu nimi."

..."Tahm!? Tahm kõlaks hästi. Miks see ei võiks mu nimi siis olla?"

..."Vaata, kui ma seda Allen Carri raamatut lugesin, siis mind häiris raamatu juures tohutult, kuidas onu rõhutas: enamik suitsetajaid on hakanud suitsetama selleks, et näida suured; selleks, et kuuluda kampa; selleks, et olla sotsiaalselt aktsepteeritavad. Ta rõhutas seda hüpnootilised 75 korda veidi enam kui saja suure lehekülje juures, kuid isegi seitsmekümneviiendal korral näis taoline jutt mulle võõrkehana. Ma ei ole kunagi kasutanud sigarette seltskonda imbumiseks või suur näimiseks. Pigem kasutan ma neid võimalusena põgenemiseks seltskonnast - võimalus võtta hetk omaette, võimalus kuulata vaikust. Kuid ma ei mõistnud su nime siiski enne kui sa aktiivselt pärima hakkasid. Nüüd alles olin ma sunnitud su nime enda jaoks läbi mõtlema."

..."Sa tahad öelda, et ma ei ole mingi tavaline nikotiinikoletis?" üks karvane kõrv kerkis viidates mu kaaslase valmisolekule nii halbadeks kui headeks uudisteks. "Kas ma olen siis täiesti eriline?"

..."Sa oled minu oma," naeratan ma vaikselt ja paitan ta pead. Ta kõht koriseb, kuid ma ei kuula seda häält. "See ehk ei meeldi sulle, kuid sa oled mu Enesehaletsus."

..."Phähh!" turtsatab koletis laua peal. Tema väikesed karvased sõrmed libisevad taas klammerdaja juurde mängima. Ma krimpsutan nina ja tahaks hirmsasti röögatada, et ta mu klammerdaja viimaks ometi rahule jätaks, kuid neelan oma karmid sõnad alla ja jätkan vaikselt ja rahulikult.

..."Sa võid ehk veel mäletada minu õnnetut meelt, kui sa mu juurde saabusid, kuid sa ei saa teada seda, mis juhtus enne. Lase ma räägin sulle natuke. Tolleks hetkeks olin ma juba peaaegu kahekümne aastane. Viimased kaks aastat mu elus olid olnud nii pöörased, et neid naerupahvakuid ja pisaraid ei anna kokku lugeda. Ma ei olnud tolleks hetkeks suitsetanud ainsatki sigaretti, kui ma tol reedel ühikast koju sõitsin, et järgmisel päeval sõbranna pulma väisata. Ma ei olnud oma elus proovinud ainsatki mahvi, kui ma kodus uksest sisse astusin ja tollele sõbrannale helistasin: ma ei tule su pulma, ma lähen hoopis nädala hakul vanaisa matustele. Ja kui ma neljapäeval ühikasse tagasi jõudsin, oli mu peika kuskil linna peal - ikka juhtub. Reedel, pärast viimast loengut valas ta mind üle uudisega: läheks lahku!? Ja siis, tol hetkel astusin ma ühikast välja, läksin linna, ostsin endale paari maailma kõige ilusamaid kõrvarõngaid, kolm visrsikukarva roosi ja paki sigarette. Niimoodi vaikselt ja nurga taga kimusin ma oma esimese sigareti. Igaks juhuks nurga taga, sest ma olin näinud neid esimesi läkastajaid. Ettevaatlikult, väikeste mahvidega püüdsin ma püüdlikult harjutada seda tahma kopsu hingamist - ja see tuli välja, ilma köhimata, ilma ülemäärase probleemita nagu oleksin ma eluaeg suitsetaja olnud.

...Ma läksin tagasi ühikasse, asetasin lilled vaasi, panin kõrvarõngad kõrva ja asusin raamatut lugema. Ilma ühegi pisarata lein, mida ma kandsin, otsis tegevust. Ma ei mõistnud sõnagi raamatu esimesest leheküljest ja lugesin seda üha uuesti ja uuesti üle. Ma ei mõistnud neid sõnu ka kümnendal lugemiskatsel, kuid oma mitme aasta jao pisaraid olin ma varem ära kulutanud ning nii ma istusin ja vahtisin tühjust. Kui viimaks sõbrad ühikasse jõudsid, haarasime mõned pudelid viina ja ma asusin nende seltsis sind välja kutsuma. Neil oli juba nikotiinikoletis olemas, kuid küllap tiba tavalisem kui sina."

...Ma vaikin, oskamata täpselt jätkata.

..."Aga mida sa lugesid?" uurib koletis mu laual ja ma naeratan - ta on mind andunult kuulanud ega ole hetkekski näppinud klammerdajat. Ta pole isegi asendit muutnud mu rääkimise ajal.

..."Ma ei mäleta raamatu sisu enam, kuid kui ma tolle raamatu paar päeva hiljem uuesti avasin, oli sellele esimesele, hiinakeelsele, leheküljele selges eesti keeles kirjutatud: "Käesolev raamat on kirjutatud tõestisündinud loo põhjal. Tegevuspaikade asukohad ja inimeste nimed on muudetud." Muud seal ei olnudki."

..."Phähh, ma juba lootsin, et sealt tuleb teine lugu," lausub koletis veidi nördinult sabaga mängima asudes. "Aga sa pead mulle õhtul neid kõrvarõngaid näitama!"

..."Olgu, kuid üks neist on kadunud, seega kanda neid enam ei saa."

..."Aga miks ikkagi Enesehaletsus? Ma ei mõista päris täpselt, isegi kui mulle teeb natuke au olla osake sinu murest."

..."Tol hetkel oli valus, nii ääretult valus, kuid pisaraid polnud mulle määratud. Ja nii tulid sina, jäädes võimaluseks näidata kõikidele, et mul on valusam kui mu tavalisest tõsisest näost välja lugeda võiks. Ma tahtsin näidata, kuid... Kuid ma olin rumalam kui enamik maailma inimesi."

...Koletis mõtleb veidi, vupsab siis mulle sülle ja vaatab mulle tõsiselt otsa.

..."Aga ma ju olen natuke armas ka!?"

..."Sa oled osake minust. Loomulikult oled sa natuke armas ka!"

..."Ups!" punastab ta, kui tema kõht taas aktiivse korina teele laseb. "Ma tahaksin süüa..."

Kaalust ja tolmust

Vahele taas üks vana tekst paari nädala tagusest ajast.

Targemad inimesed teavad rääkida, et suitsetamise mahajätmine toob endaga kaasa veidraid kaasmõjusid ja ühte neist – kaalukasvu – kardan ma nagu tõelisele naisterahvale omane. Ei, ma ei arva, et ma täna paks oleksin. Ma olen täpselt parasjagu mittekondine, kuskil seal normaalkaalu raskema otsa pool. Ja siiski sisaldab ka minu riidekapp hunnikute viisi riideid, mida ma ei raatsi veel taasringlusesse lasta. „Äkki saan kunagi kõhnemaks,“ räägin ma endale vahel. Ja siis ma proovin selga mõnda neist kleitidest, milles ma täna näen välja nagu viinerikilesse riietatud sardell ning lähen ninakrimpsutades oma „parajate riiete riiuli“ juurde, haaran teksad ja t-särgi ning astun uhkelt uksest välja. Kui ilus ei saa olla, olgu siis vähemalt mugav.

Segasin endale hommikusöögiks maisihelbed maasikate, suhkru ja piimaga. Nautisin iga ampsu ning asusin teele. Mul ei ole tööle pikk maa, oma 28 minutit tempokat kõndi, kolme suitsu tee, kui rääkida suitsetajate keeles, ning sellest johtuvalt armastan ma seda jalutada.

Ilma suitsuta oli ikka veider küll. Ausalt! Sundisin end reipalt naeratama ja püüdsin hommikust õhku oma ninaga – südasuvine tolm, autode heitgaasid, mööduvad prügikonteinerid... Linnas elades ei pruugi sel kuupäeval suitsetamine nii patune tegevus ollagi. Sirelid on oma õitsemise ammu lõpetanud, toomingad samuti. Mööduvatest aedadest ei hõngu värskeid lillearoome. Õnneks ei too tuul ka linnalähedastelt põldudelt enam virtsahaisu ja sügisese mädanemiseni on veel aega. Tolm, peamiselt oli see tolm, mis mu nina kõditas. Aga ma naeratasin ning tuletasin endale meelde, et ka nii saab linnas käia – ei pea kogu aeg tossama nagu auruvedur.

Astusin uksest sisse ja tegin endale kohvi.

Teised läksid esimesele suitsupausile – mina istusin oma laua taga ja ei teinud väljagi.

Teine suitsupaus – ikka sama. Ok, olgem ausad, avatud aknast voolas sisse aroom, mis mind hüpnotiseerida püüdis. Hambad, ütlesin ma iseendale. Hambad ja raamatud, pannkookidest rääkimata.

Kolmanda suitsupausi järel tuli kolleeg mu laua juurde ja küsis:

„Kas sa jätsidki suitsetamise maha?“

„Võimalik,“ vastasin mina. „Eks aeg näitab, kuidas välja kukub.“ Sisemine mina oleks tahtnud karjuda: jaa! Ja ma saan hakkama. Teadvus aga tuletas meelde kõiki neid üritusi ja üritamisi, mis varasemalt toimunud on ja kuidas need kõik, ilma ühegi erandita on jooksnud liiva. Nojah, loll väljend sai – ainult ühte erandit ju tegelikult vaja ongi.

...On õhtu ning nii mina kui minu isiklik koletis istume kodus diivanil. Mina üritan raamatut lugeda. "Üritan" on siinkohal ainuõige sõna, sest ega see mul suuremat välja ei kuku. Pea on hommikustest teravustest pulki täis ning koletis, kes on end diivaniseljatoele sättinud, niheleb kärsitult ning ohkab pisut häiriva sagedusega.

..."Olgu!" annan ma alla ja lükkan raamatu klõpsatusega kinni. "Räägi mulle, mis sind nüüd nii mõtlikuks teeb?"

..."Täna sa ikkagi toitsid mind," alustab koletis ja vaatab mind ainitise vasikapilguga.

..."Toitsin," kostan ma vaikselt. "Ma ei ole selle üle uhke, kuid nii see oli."

..."Mul on hea meel, et sa seda tegid. Ainult..." Ta lükkab oma väikese sõrme ninna ja pöörab pea viltu, jäädes mind endiselt põrnitsema.

..."Mis ainult?" püüan ma kärsitult tema mõtteid teada saada.

..."Ma ei saanudki aru, miks sa seda täpselt nii tegid?" Turtsatan tahtmatult ja koletis, arvates, et küllap ma temast valesti aru sain, jätkab kiiresti: "Ee... Mul on väga hea meel nende paari kõhutäie üle, kuid... Noh... Ma ju isegi ei torkinud sind siis. Ma ju ei nurisenud tol hetkel tühja kõhu üle ega midagi."

..."Kuid su kõht korises õrnalt, ja see oli kuulda."

...Silun taas raamatukaant, mida ma endiselt lugeda ei suuda. Koletis puhiseb omaette mõtiskleda ning mina lasen taas silme eest läbi kaadri lähenevast rekka ninast.

..."Kas sa siis annad mulle süüa, kui ma õige vagusi olen ja üldse ei küsi?"

..."Tead! Ma ei anna sulle süüa. Küllap poleks ma tänagi tohtinud anda, kuid mu pea oli pulki täis. Ma kuulsin su korinat ja lihtsalt lasin asjadel omasoodu voolata."

..."Tead," kõlab tungiv hääl. Koletis toetab oma karvase käe mu õlale ning vaatab pisut nõutult mulle otsa. "Ma ei ole siiani aru saanud, miks sa mulle süüa anda ei tohi. Seleta mulle, palun!"

..."Olgu!"

...Toetan raamatu diivani ette põrandale, tõstan jalad diivanile ning sätin end sedaviisi mugavamalt istuma. Üks käsi toetab nüüd diivani seljatoele ning väikese koletise karvane käsi haarab sellest hellusega kinni.

..."Sa ju olid koos minuga seal autos?" küsin ma algatuseks. Koletis noogutab ebalevalt. "Ja sa nägid seda nappi eest läbi libisemist?" Taas noogutus. "Vaata, selle sinu toitmisega on kahjuks nii nagu tahaksin ma korrata rekka eest läbi libisemist iga natukese aja tagant. Aga ühel päeval ei ole ma enam nii kiire kui täna. Ja siis..."

...Koletis libiseb pisut kohkunult mu diivani seljatoelt alla ja istub mu põlvele. Tema väikesed karvased käed klammerduvad ümber mu piha.

..."Ja siis sind ei ole?" uurib ta läikivate silmade taustal. Ma noogutan. "Ja kui pole sind, siis pole ka mind, sest ma olen ainult sinu välja mõeldud ja sinu sünnitatud?" Ma noogutan taas. "Kas surm on hullem kui tühi kõht?"

..."Igal seitsmel juhul." Mu pilk hajub kaugusesse, kõrvus kumisevad rekka pidurid, KIA mootor ja pauk. Ma ei märka, millal täpselt koletis mu sülest lahkub ja end uuesti diivani seljatoele sätib. Ma ei pane tähele tema meeleolu muutust ega mõtlikkuseastet. Mul on omad mõtted, mida veeretada.

..."Kas sa nüüd paned mulle nime?" sosistab ta viimaks vaikselt, sundides mind oma mõtetest välja tulema.

..."Mul on sulle nimi," naeratan ma tasakesi, "kuid sa pead sellega homseni ootama. Siis on rohkem aega ja siis ma räägin sulle su nime."

..."Olgu! Kuigi sa tead, et mulle ei meeldi oodata." Ta vaikib hetke ning pöörab siis teemat: "Aga võib-olla ma siis proovin homme neid maisipulki, mida Pihel soovitas. Need peavad vist head olema, kui sulle maitsevad."

..."Tead, seda vaatame me homme. Sobib?"

Veel hammastest

Oma tänaseid tegemisi pean ma veel läbi mõtlema enne, kui sealt miskit järeldada oskan. Olgu siin siis hoopis jupike vanast, eelmisest, kolme nädala tagusest üritusest...

1. päev – pühapäev.

Ärkasime hommikul mitte just ülemäära vara – kell pool kaksteist kõlab ju pühapäevalikult? Ei midagi erilist – täiesti üksluine päikseline suvepäev. Võrreldes mulluse ja tunamulluse suvega võiks öelda, et lausa külm ja kõle, kuid sellel aastal on ta üks esimesi vihmavabasid päevi. Sirutasin end kohvikruusile toetades üle rõduserva ja imetlesin uimaselt libisevat päeva aknaalusel tänaval.

Kunstmuru mu varvaste all oli pehme ja toolid, mis raamatulugemiseks kord rõdule taritud said paistsid silma mugavusega. Õhk väreles suvisest linnatolmust – on peaaegu uskumatu, kui lühikese ajaga suudab linn muutuda vihmavärskest peaaegu läbitamatult tolmuseks. Ja selle tolmu sees ma elan. Isegi ilma sigarettide ja filtriteta on see tolm kopse ja silmi halvav, viletsalt maitsev ja päevadele pitserit vajutav.

Laps köögis askeldas pannkookidega. Võibolla oli minu antusiasm sigarettide kõrvale panemisest nii suur, et see kandus üle ka pannkoogitaignale. Vahest oli mul lihtsalt tainast tehes silm veel uniselt kinni. Öö seda teab! Ja seda ööd meie südasuvel pole – tema käest ei saa küsida enne oktoobrit. Igatahes valmis seal terve mägi imelisi maisijahust pannkooke, mis meega ülevalatult viivad keele alla. Kahjuks on nad nii toitvad, et hiljemalt pärast neljandat keskmist mõõtu pannkooki (väikese panni ülepannikad) on kõht lootusetult täis ning ägiseb teadmises, et laua juurest lahkumiseks tuleb taas kõndimise asemel rakendada veeremise taktikat.

Hambad hakkasid valutama. Viimasest suitsust oli möödas vähem kui 24h kui pool minu suust põlema läks. Igasugune suitsuisu kadus ära ja siis ma mõistsin, milline mask on suitsetamine. Kuidas ta lagundas mu hambaid, määris neid, kattis üha uute ja uute aukudega, haaras põletikku igemed, tekitas mädakolded ja siis peitis selle kõik mingi tuimestatud loori taha. Nad ei valutanud, kuigi mu süda tilkus nende tervise pärast verd juba pikalt.

Seejärel maale! Jalgrattad, maantee, võsa, heinamaa, lõke tuhas küpsetatud kartulite ja grillitud viineritega, värskelt peenrast haaratud salat ja kaks ämbrikest maasikaid. Taas kiivrid pähe ja pedaalid tossude alla – koju.

Oli üks imeline päev ja mul ei olnud aegagi mõelda mingisugustele sigarettidele.

maisijahust pannkoogid.

...Jälle ma pean alustama algusest. Veider, igal asjal on algus ja igal algusel on oma eellugu ning kõike ei jaksaks ma nii ehk naa kirja panna. Kõike ei tahakski. Ja kõike ei annaks ma iialgi teile lugemiseks. Ja siiski lähen ma nüüd veelgi varasemasse algusesse.

...Ma olin siis peaaegu kaheaastane, kui ma haiglasse sattusin – alakaaluline ja nälginud, keeldudes igasugusest söögist, sest söök ajas kas öökima või pasandama ja igal juhul tekitas kõhuvalu. „Düsenteeria“ seisab minu meditsiinikaardil. Ja nad meelitasid mind sööma.

...„Kui ta ka pool kommi sööb, siis söögu komme,“ rääkisid arstid emale.

...„Enne te haiglast välja ei saa, kui laps kaalub vähemalt üheksa kilo,“ rääkisid nad veel.

...Ja mina jonnisin. Hehh, ma olen päris osav jonnija juba väikesest peale, kas pole? Kuni viimaks nad tõid mulle midagi, mis mulle maitses – maisipulgakesed. Te ju mäletate neid 80-datest? Kollane pakk, milles oli meeldiv kogus magusaid maisipulgakesi – kõik tuhksuhkruga üle raputatud ja suured tuhksuhkru tükid veel karbi põhjas niisamagi ringi tiirutamas. Veel aastaid ostis ema neid iga nädal meile koju. Ikka üks pakk mulle üksi ja teine pakk neile neljapeale. Õde alles rääkis, et ta mäletab seda kadedust oma hinges.

...Ja siis hakkasin ma sööma kartulit – keedetult ja praegult, ahjus tehtuna või lõkkes küpsetatuna, sõõjalt ja külmalt, maitsestatult või ilma. Kartulikultust kannan ma tänaseni endaga. Raske on leida midagi maitsvamat, midagi meeldivamat ja maitsemeeliülendavamat lihtsast kartulist. Tõsi, neid „liimisemaid“ paluks, kuid ka pudrukartulite vastu pole mul midagi.

...Need suured ja targad, kes mind tol korral haiglas torkisid, leidsid viimaks üheskoos, et mind tuleb pooleks aastaks gluteenivabale dieedile panna. Haa! Aastanumber oli siis 1981 ja selle pool aastat ma sõingi kartulit hapukoorega, kartulit võiga, maisipulki ja natuke riisi ka. Ema räägib, et tal õnnestu paar korda isegi hea kvaliteediga tatart poest saada.

...Ja ema räägib õudusest, mis kaasnes, kui suuremad lapsed leivaga toas ringi trampisid ja see kõige tillem ainult „Anna!“ karjus. Suured nokkisid ja väike solvus, nõudis, tahtis ka! Kas te arvate, et ma täna, täiskasvanuna midagi teismoodi olen? Oh ei. Ikka jonnin ja nõuan ja tahan ja vahel isegi solvun. Lihtsalt põhjused on pisut teised.

...Pool aastat sai mööda ja valgetes kitlites, eksperimentaalselt õpituna, ohtliku lõhnastatusega suured otsustasid ringi – kõik on korras, söögu mida tahab.

...Aga mina enam eriti ei tahtnudki. Nüüd ma juba teadsin, et kartulid on kõige maitsvamad asjad üldse ning maisipulkadest paremat maiustust pole olemas. Nüüd ma juba oskasin emalt hommikul küsida „Kas täna midagi süüa ka on?“ kui ta oli lauale asetanud sinki ja vorsti ja juustu ja leiba ning saia. Süüa oli hommikuks ainult siis, kui tal õnnestus minu eest ära peita mõned õhtusöögist ülejäänud kartulid, mida hommikul praadida ja paari vorstiviilu saatel pakkuda. Enamasti see tal ei õnnestunud, sest mina olin kiirem.

...On keskhommikune suitsupaus - terve kontor valgub tühjaks. Inimesed kogunevad maja ette päikese kätte varbaid soojendama. Praegu ma kaasa ei lähe, olen ma endaga kokkuleppele jõudnud. Siis kui päeva peale veelgi soojemaks läheb, astun ka mina varbaid soojendama. Tõsi, ilma sigaretita, kuid päikest tahaks ikka. Kontor on nüüd vaikne, melu käib teisel pool ust. Täpselt teisel pool ust, mille kõrval on aken. Ja see aken on terve suve tööpäeva ajal avatud. Ma arvan, et iga viimnegi sigaretilt tõusnud aroom leiab otsetee aknani ja sealt kaudu kontorisse sisse.

..."Kuule!" sosistab mesimagus hääl mu selja tagant.

... Viitsimata oma pilku raamatult tõsta, mühatan midagi vastuseks. Näiliselt paistame me üsna samasugused: mina oma punase pusaga istun toolil ja püüan kuidagi asjalik välja näha ja tema istub tooli seljatoel, saba toolo tagant alla tilpnemas ja tooli kiikumisele hoogu lükkamas. Näiliselt on kõik nii nagu eile ja üleeile, kuid see on vaid pind. Tõsi on see, et mitte kummalgi meist pole ülemäära suurepärast tuju. Temal on nälg, nii ta vähemalt väidab. Ja mina olen pisut ärritatud ühest hommikusest seigast ning oma kaaslase pidevast torkimisest.

..."AI!" kiunatan ma, kui mu kaaslane oma sõrme mulle abaluu vahele torkab.

..."Aga sa ju ei kuula, mida ma räägin!" mossitab tema.

..."Ma ei pea kuulama iga su sõna," haugatan vastu. "Ma tean juba sellest eelmisest kahekümnest korrast, et sul on kõht tühi."

..."Ära karju," turtsub mu kaaslane õnnetult. Tuhakarva hall pea vajub mu õlale ja ma tunnen ühe karvase kõrva langemist oma nahal. "Ma lihtsalt olen selline," sosistab ta vaikselt kõrva.

..."Selline, kes kohe peab mu kaela ja kõrva kõditama?" turtsatan naerda ja püüan samaaegselt koletist paitades veidi leevendada ka kaelal liikuvat kihelust.

...Koletis itsitab mu kõrval nii, et pahvakud tema haisva hingeõhuga mu kõrva sisemisi koopaid paitavad. Niisama ootamatult pole ma ta peale enam vihane. Olgu, tal on loll komme mind torkida, kuid ta ei tee seda ju päris kogu aeg. On hetki, mil tema karvane sõrm ei olegi terav ja torkiv. Ta on ju minu! Ta on ju mina ja mina olen tema. Ja ta kõht koriseb. Tunnen end väheke süüdlaslikult, kuid peidan taolise mõtte kiiresti mõistuse sügavikesse.

..."Ma tahtsin hoopis küsida, kas mul nimi ka on?" sosistab koletis mu õlal õõtsudes imevaiksel toonil.

..."Ei," vastan mõtlikult. "Minu teada sul nime ei ole."

..."Aga miks?" kerkib väike pea mu õlalt. Turtsatan tahtmatult ta haleda asendi peale - jalad selja peal rippumas, tagumik õlale toetatud, sõrmed tugevalt mu õlga surumas püüab ta mulle samal ajal silma vaadata. Tajun saba tasakaalustavat vonklemist oma seljal. "Kõigil on nimi! Ma tahan, et ka minul oleks nimi. Midagi, mis ütleks midagi mu kauni välimuse kohta ja... ja..."

..."Hmm! Ma pean mõtlema," hajutan jututeemat veidi eemale. Targemad räägivad, et pole hea nimetada neid, kellest lahkuda tahad. Veel öeldakse, et sa ei saa lahkuda enne kui sa oled ta nimetanud. Ma natuke pelgan.

..."Sa ju tunned seda lõhna?" kõlab unelev hääl mu õlal. "Söök!"

..."Ja seda sa ei saa," sõnan ma väga vaikselt püüdes lohutada ja samal ajal mõistes, millist jaburat ebakaja mu lohutamine kannab. Ma tahan tema surma. Ei, mitte ehk surma, kuid näha teda lahkumas, igaveseks hüvasti jätmas. Ja südametunnistus tahaks teha sedasama "hellalt".

rahast ja raamatutest

Ehk eile lubatud jupike kolme nädala tagusest tekstist.

Kui ma nüüd viimati, nädala või paari eest hakkasin mõlgutama mõtteid suitsetamise unustamise suunas, kaalusin ma igasuguseid ideid. Oh, kõik need läbiproovitud ideed, et kuidas siis tervis peaks tulema ja jaksu ja vastupidavust ning vaata, et hakkan veel sportlaseks. Olegem siiski ausad – ma ei viitsi. Ja rahalise poole pealt olin ma aastate jooksul läbi mõelnud nii palju erinevaid strateegiaid, et seda õiget ei suutnud ma kuidagi tabada.

Ja siis ühel päeval, mil ma olin taaskord endaga sõjajalal, sest uus töökoht koos suitsetavate kolleegidega oli hakanud mu suitsupakkidega suisa lõket tegema, astusin ma taas raamatupoodi. Ma käin seal tihti. Enamasti ainult vaatamas ja sirvimas ja unistamas, et oh, see võiks olemas olla ja toda tahaks lugeda ja seda ja seda ja... Kuid vahel harva surun ma silmad kinni, kuulutan sõja oma kuueelarvele ja siiski ostan mõne. Nüüdki silitasin ma raamatuselgasid ja hakkasin mingil hetkel lugemise asemel hoopis arvutama:

Selle raha eest, mis ma igakuiselt maha suitsetan, saaks:

4 korda kahekesi kinos käia (koos näksimisega)

3 raamatut soetada

2 korda teatrisse minna (ikka kahekesi)

Ehk selle raha eest saaks iga kuu mõlemad: korra teatris, korra kinos käia ning ühe raamatu ka veel koju veeretada.

Ja sel hetkel tundsin ma end taas inimesena. Muu elustandard on enam-vähem. Riideid õmblen suurima heameelega ise ja süüa teen nii ehk naa igaks päevaks algusest lõpuni oma käega – seal ei ole eriti vahet.

Aga raamatud!!!

Kui mul nüüd palgapäev tuleb, ja ma olen selleks ajaks ilusasti hoidunud vähemalt seitsmel päeval sigarettide ostmisest, siis lähen ma raamatupoodi ja ostan järgmise. Haa! Ehk kui ma suitsetan maha kahe kuu palga aastas ja kui ma nüüd kogu selle vabaneva raha paigutan kultuuri, siis saab minust friik, kes topib ligi 17% oma tillukese pere eelarvest kultuurikaupadesse. Ai krt, see kõlab juba karmilt ja koledasti. Aga 10% peaks sellesse fondi igakuiselt siiski kuuluma (praeguse 2-5% asemel).

Ja siis ma loen veel rohkem kui täna. Noh, olgem ausad, ega ma täna ülemäära palju ei loe. Mõni päev ei loe üldse ja paksemad raamatud kipuvad ikka mitmepäevased olema.

Väikesest koletisest

See ei oleks ju mina, kui mul igast asjast lugu ei kipuks tulema, eksole? Noh, vähemasti sünnivad igast vähegi mainimist väärivast asjast "lood", mida mõelda, unistada, jutustada ja kirja panna. Kui ma eriti luuleliseks muutun, siis tahaks öelda, et ma koosnengi molekulide asemel lugudest (grafomaan ja eneseimetleja, mis teha). Aga algus on sellel kõigel siis siin:

...Istun siin oma töölaua taga ja mõtlen algatatud projektiblogist. Veider, ma olen neid mõtteid ju nii kaua veeretanud. Iga paari aasta tagant tuleb jälle tuhin. Iga kord isemoodi, iga kord veidi erinevate motivaatoritega ja iga kord natuke jõulisemalt.

...Väike karvane koletis istub mu tooli seljatoel ja ohkab raskelt iga veidikese aja tagant. Eks tal ole ju natuke ka põhjust muretsemiseks – tema on tükike minust, killuke mu mõttemaailmast. Tema kuuleb mu mõtteid ka siis, kui ma ei räägi.

...Te oleksite pidanud teda nägema eile, kui ta suutis mind veenda uue suitsupaki järgi minema – hüppas ja keksis mööda tänavat, lubas igavest sõprust ja vandus tulihingeliselt, et ta ei plaani mulle halba. Veider, omal moel ma ju isegi usun teda. Ma usun, et ta ei plaani mulle halba, kuid kahjuks käib see halb temaga kaasas tema tahtest sõltumatult.

...Ja nüüd, näppides taas viimaseid sigarette oma pakis, istub ta veidi närviliselt ja murekortsuga silmis mu tooli seljatoel ning kiigutab seda. Hall saba on tibakese sorgu vajunud ning eilsest enesekindlusest pole enam suurt midagi järel.

...„Mossitad?“ küsin ma temalt muigega. Mida enesekindlam olen mina oma mõttes, seda tusasem näib mu kaaslane.

...„Sa ju...?“ alustab ta ebalevalt, tõstes esmalt ühe silma ning aegamisi ka teise mulle otsa vaatama. „Sa ju ei mõtle seda ometi tõsiselt?“

...„Mõtlen,“ vastan ma talle rahulikult ja vaikselt.

...„Aga mitte veel praegu,“ kihistab ta ootamatus elevuses naerda ning loendab taas oma tillukeste karvaste sõrmedega mu alles jäänud sigarette.

...Ma ohkan vaevaliselt. Jah, ma tean, et ka need on liigsed, kuid ma tean sama pagana hästi, et tal on õigus. Kolm karvast sõrme, mis ta poolnaeratuse pool kulmukortsutuse saatel püsti lükkas näitavad ilmselgelt, et selle koguse tahma ajan ma endale veel hinge alla.

...„Ainult kolm,“ ohkab ta vaikselt ja patsutab töntsaka käega kõhtu. „Siis tuleb jälle nälg.“ Väike pisar paistab tema silmanurgast, kui ta vaikselt näljast mõtleb. „Sa ju mäletad, kuidas ma nutma hakkasin, kui sa mu nälga jätsid?“

...„Mäletan,“ noogutan ma tõsiselt. „Ja siis pole sul mitte midagi muud teha kui hakata aja jooksul kahanema ning viimaks...“ Ja ma peatun. Kuidagi valus tundub öelda sellele armetule tegelasele, et ta sureb. „Viimaks pead sa endale uue kodu otsima,“ lõpetan ma lause püüdes tema tuhakarva kasukat paitada.

...„Aga ma olen ju sinuga harjunud!“ ajab ta haledalt vastu. „Kolmteist aastat olen ma sinu kõrval elanud. Me oleme üks – mina olen osake sinust ja sina oled osake minust.“

...„Aitab praeguseks,“ raputan ma sõnatult pead. „Ma pean tööd ka tegema.“

Hambad, halahoiatusega(!)

Tollel paari nädala tagusel ajal, kui ma taas üle pika aja hakkasin aktiivselt käivitama projekti suitsetamise selja taha jätmise teemadel, hakkasin ma loomulikult sellest ka mingis võtmes kirjutama. Seoses muutunud formaadiga, muutub veidi ka teemade käsitlemise järjekord. Seoses tagasi vaatava pildiga, muudan ma järjekorda ja positsiooni, kuid kuna mul hetkel on veel alles sigarette eile ostetud pakist, on see hea aeg vaikselt hakata vahele pikkima varem kribatud mõtteid. Sel korral siis:

Hambad

Üle kõige kardan ma maailmas hambaarsti. Isegi koeri kardan ma vähem kui hambaarste ja kõik, kes mind tunnevad, teavad, et koeri kardan ma paaniliselt. Mu sõbrad on saanud endi kõrvu lukust lahti raputada, kui me koos tänaval jalutades kohtame mõnd neljajalgset, kes naljaviluks mu poole haugatab. Nad on saanud tunda mu küünejälgi oma käsivarres ning minu klammerdumist nende katsva selja külge.

Ja siis tuleb memmeke, kes oma koledasti klähvivat peni isegi ära kutsuda ei raatsi. „Ära karda, ta ei ole kunagi hammustanud,“ on parim, mida võib kuulda. Ja seda ma noil hetkedel ei kuule.

Kuid mitte koerad, vaid veelgi jubedamad kujud – arstid – olid mu tänase mõtte alguses. Heledates riietes tegelased, kes küll näiliselt meeldiva olemisega, kuid kelle steriliseerimisvahendist tulenev aroom juba häirekella õhku lööb. On aroome, mis mulle ei meeldi ja on see üks, mida ma kardan – haigla lõhn. Kuid ma saan hakkama. Ma suudan end, tõsi, näost kaamena ja väriseva põlvega, sundida jagama verd ja vastu võtma süste. Ma suudan minna ja vaadata otse silma.

Aga hambaarstidega on lood teised. Neil on aroom, mis ütleb „karda mind“. Neil on naeratus, mida ei saa aroomi ajel usaldada. Ja neil on tõhusaim relv kõigest – hääl. Hääl sinu sees, mis vihaselt uriseb, kriibib ja kraabib, sunnib kananaha ihule, tekitab tahtmise hakata karjuma ja minema joosta. Joosta ei saa. Vähemalt mitte selles totakas lamavas asendis, milles sa oma saatust ootad. Ja nad teevad haiget öeldes sinna juurde, et nad seda ei tee. Noh, isegi kui nad tol hetkel ehk ei tee, ei kummuta see tunnet nagu üritaks ta seda ora läbi lõualuu suruda ja pressida.

Ja kui nad on selle kõigega viimaks ühele poole saanud, tuleb viimane uudis: „Siin on teie arve.“ Isegi, kui eelnev üle elada, pole järgnevaga enam suurt midagi teha peale aknast alla hüppamise.

Ja vahel ma unistan, et kunagi tuleb päev, mil mu hambad korda saavad. Ma küll päris täpselt ei kujuta ette, kuidas nad ise korda võiksid saada, kuid vähemalt unistust ei ole ma oma hammastele keelanud.

Ja siis ma mõtlen, kuidas keegi mu käekõrval sinna ukse taha viib ja lubab oodata ja ma saan tõeliselt usaldada ja pärast panna oma pea sellesse ootavasse sülle ja sosistada: „Oli jah nõme.“ Ja tema turtsataks ehk heatahtlikult naeratada ja kallistaks. Ja soojalt kuid kindlalt juhiks mind läbi selle rägastiku. Ma isegi ei unista lausest „ma enam ei karda!“, kuid ma unistan millestki „see on nüüd tehtud“ sarnasest. Nojah, ja sealt edasi hakkab jälle unustamine ja viilimine ja suure tõenäosusega ei jõuaks ma siis jälle kontrolli ega kuhugi, sest see on nii rõve, kui nad oma kaabitsatega su suus kriibivad ja see on õõvastav, kui nad oma oradega proovivad ja otsivad ja sa ei saa ennast mitte kuidagi kaitsta.

Ja see hambaarst ise peaks muidugi ka olema selline, kes suudab jääkaru veenda hambaravi lihtsuses ning alligaatorile selgeks teha, et ta ei tee mitte üldse mitte mingil moel haiget. Kui ma seda lauset siia kirjutasin, jõudis mulle kohale – aga ta teeb ju! Vähemalt kõrvadele ja hingele.

Nojah, kuid see kõik on nii nürilt lootusetu. Mitte keegi ei jaga mulle tõenäoliselt iial varandusi, et mul oleks raha selle töö eest maksta. Ja ega julguski puu otsas kasva. Kui ma kunagi rikkaks peaksin saama (mis on minu seisukohast sama tõenäoline väitega „kui ma kunagi Marsile peaksin reisima“), siis tuleks mul ikkagi ise ennast kallistada ja lohutada ja ise ennast toetades teekond ette võtta.

Valutavad hambad on tegelt ka nõmedad.

Ikka veel sissejuhatus

Olgu, esimesele sissejuhatusele järgneb teine, ikka veel sissejuhatus, kuid kahjuks olen ma kord juba selline vastik grafomaan, kes lihtsalt ei oska asju lühidalt rääkida ja teemasid mõistlikult kokku võtta.

Kuna Võsule eelnev nädal läks eesti keeles öelduna perse, siis pärast Võsu võtsin teemad uuesti üles. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, kuid uudishimu (mis on aja jooksul nii mõnegi kassi tapnud) sai minu üle võimust ja puhtalt sellest uudishimust tuhlasin netiavarustes ja lugesin läbi Allen Carri Easyway. Jap, on täpselt selline ajupesu nagu ma kahtlustasin. Minu jaoks ilmselgelt liiga pealetungiv, kuid oma võlu temas siiski oli. Tjahh, isegi raamatuna! oli Carr liiga pealetungiv, hämmastav müügimehelikkus on selles inimeses. Minu siiras austus tüügi müügioskuste suunas, isegi kui ma ise sedavõrd tungivatest inimestest laia kaarega mööda tahan joosta.

Ja tema rääkis tegelasest nimega "little monster", kes elab kuskil sus sees ja nõuab toitmist. Hmm, vaat see oli arendamist väärt mõte. Väike koletis! Ilmselgelt on ta üks suhteliselt väikest mõõtu tegelane, kui ma teda siiani näinud ei olnud. Ma arvan, et kogupikkust pole sel sellil rohkem kui poole meetri jagu. Ja ta on ilmselgelt halli värvi ja karvane koos pika sabaga, mille otsas on tutt. Ja kui ta on näljane või muidu õnnetu (et temaga suheldud pole), oskab ta end väikeseks agoonias vaevlevaks pallikeseks keerata ja väriseda, väikesed karvased kõrvatupsud lidus. Visualisatsioonid on head, kas pole?

Ma neelasin selle raamatu, soovides ja lootes, et ma leian sealt selle, mida pole olemas. Vastuolu minu lauses? Loomulikult! Samas, lootused ongi sellised. Mul ei ole kunagi olnud meeletut tahtejõudu. Mul ei ole kunagi olnud ülemäärast tarkust. Ainsad asjad, mida mulle ohtralt jagatud on, ongi unistused ja lootused. Ja nii ma lugesin ja kirjutasin endale isegi neljapäeval vande mitte kunagi enam suitsetada ja... Ja läksin järgmise päeva õhtul sauna ja hõikasin Oliverile: "Viska mulle üks sigaret!"

Nii palju siis sellest. Aga ma ei suitsetanud ei laupäeval ega pühapäeval ja nautisin päevi mustikametsas. Ah, pagan, see oli lahe! Ja esmaspäeval, kui peagi oli täis saamas kolmaski ööpäev suitsetamiseta, läksin ma poodi ja ostsin paki. "Miks?" tahate te küsida. Pohl seda teab! Ja täna on teisipäev. Mis seal's ikka, eks vaatame, mis edasi tuleb.

Küllap tuleb siia üksjagu neist jaburatest dialoogidest, mida ma oma peas olen visualiseerinud. Mulle tõesti hakkas meeldima kujutluspilt väikesest koletisest. Küllap me jõuame nii mõnegi dialoogi omavahel vahetada. Ja küllap saabub siia ka mõni klassikalisem "hala", sest neidki on viimaste nädalate jooksul nii mõeldud kui kirja saanud. Eks aeg näitab, kuid laskem mul siis nüüd oma skisofreenilise kujutelmaga suhelda (sest on nii palju lihtsam kakelda minu ja karvase koletise vahel, kui kaklus vasakpoolse ja parempoolse mõtlemisaparatuuri vahel).