See ei oleks ju mina, kui mul igast asjast lugu ei kipuks tulema, eksole? Noh, vähemasti sünnivad igast vähegi mainimist väärivast asjast "lood", mida mõelda, unistada, jutustada ja kirja panna. Kui ma eriti luuleliseks muutun, siis tahaks öelda, et ma koosnengi molekulide asemel lugudest (grafomaan ja eneseimetleja, mis teha). Aga algus on sellel kõigel siis siin:
...Istun siin oma töölaua taga ja mõtlen algatatud projektiblogist. Veider, ma olen neid mõtteid ju nii kaua veeretanud. Iga paari aasta tagant tuleb jälle tuhin. Iga kord isemoodi, iga kord veidi erinevate motivaatoritega ja iga kord natuke jõulisemalt.
...Väike karvane koletis istub mu tooli seljatoel ja ohkab raskelt iga veidikese aja tagant. Eks tal ole ju natuke ka põhjust muretsemiseks – tema on tükike minust, killuke mu mõttemaailmast. Tema kuuleb mu mõtteid ka siis, kui ma ei räägi.
...Te oleksite pidanud teda nägema eile, kui ta suutis mind veenda uue suitsupaki järgi minema – hüppas ja keksis mööda tänavat, lubas igavest sõprust ja vandus tulihingeliselt, et ta ei plaani mulle halba. Veider, omal moel ma ju isegi usun teda. Ma usun, et ta ei plaani mulle halba, kuid kahjuks käib see halb temaga kaasas tema tahtest sõltumatult.
...Ja nüüd, näppides taas viimaseid sigarette oma pakis, istub ta veidi närviliselt ja murekortsuga silmis mu tooli seljatoel ning kiigutab seda. Hall saba on tibakese sorgu vajunud ning eilsest enesekindlusest pole enam suurt midagi järel.
...„Mossitad?“ küsin ma temalt muigega. Mida enesekindlam olen mina oma mõttes, seda tusasem näib mu kaaslane.
...„Sa ju...?“ alustab ta ebalevalt, tõstes esmalt ühe silma ning aegamisi ka teise mulle otsa vaatama. „Sa ju ei mõtle seda ometi tõsiselt?“
...„Mõtlen,“ vastan ma talle rahulikult ja vaikselt.
...„Aga mitte veel praegu,“ kihistab ta ootamatus elevuses naerda ning loendab taas oma tillukeste karvaste sõrmedega mu alles jäänud sigarette.
...Ma ohkan vaevaliselt. Jah, ma tean, et ka need on liigsed, kuid ma tean sama pagana hästi, et tal on õigus. Kolm karvast sõrme, mis ta poolnaeratuse pool kulmukortsutuse saatel püsti lükkas näitavad ilmselgelt, et selle koguse tahma ajan ma endale veel hinge alla.
...„Ainult kolm,“ ohkab ta vaikselt ja patsutab töntsaka käega kõhtu. „Siis tuleb jälle nälg.“ Väike pisar paistab tema silmanurgast, kui ta vaikselt näljast mõtleb. „Sa ju mäletad, kuidas ma nutma hakkasin, kui sa mu nälga jätsid?“
...„Mäletan,“ noogutan ma tõsiselt. „Ja siis pole sul mitte midagi muud teha kui hakata aja jooksul kahanema ning viimaks...“ Ja ma peatun. Kuidagi valus tundub öelda sellele armetule tegelasele, et ta sureb. „Viimaks pead sa endale uue kodu otsima,“ lõpetan ma lause püüdes tema tuhakarva kasukat paitada.
...„Aga ma olen ju sinuga harjunud!“ ajab ta haledalt vastu. „Kolmteist aastat olen ma sinu kõrval elanud. Me oleme üks – mina olen osake sinust ja sina oled osake minust.“
...„Aitab praeguseks,“ raputan ma sõnatult pead. „Ma pean tööd ka tegema.“
No comments:
Post a Comment