...On keskhommikune suitsupaus - terve kontor valgub tühjaks. Inimesed kogunevad maja ette päikese kätte varbaid soojendama. Praegu ma kaasa ei lähe, olen ma endaga kokkuleppele jõudnud. Siis kui päeva peale veelgi soojemaks läheb, astun ka mina varbaid soojendama. Tõsi, ilma sigaretita, kuid päikest tahaks ikka. Kontor on nüüd vaikne, melu käib teisel pool ust. Täpselt teisel pool ust, mille kõrval on aken. Ja see aken on terve suve tööpäeva ajal avatud. Ma arvan, et iga viimnegi sigaretilt tõusnud aroom leiab otsetee aknani ja sealt kaudu kontorisse sisse.

..."Kuule!" sosistab mesimagus hääl mu selja tagant.

... Viitsimata oma pilku raamatult tõsta, mühatan midagi vastuseks. Näiliselt paistame me üsna samasugused: mina oma punase pusaga istun toolil ja püüan kuidagi asjalik välja näha ja tema istub tooli seljatoel, saba toolo tagant alla tilpnemas ja tooli kiikumisele hoogu lükkamas. Näiliselt on kõik nii nagu eile ja üleeile, kuid see on vaid pind. Tõsi on see, et mitte kummalgi meist pole ülemäära suurepärast tuju. Temal on nälg, nii ta vähemalt väidab. Ja mina olen pisut ärritatud ühest hommikusest seigast ning oma kaaslase pidevast torkimisest.

..."AI!" kiunatan ma, kui mu kaaslane oma sõrme mulle abaluu vahele torkab.

..."Aga sa ju ei kuula, mida ma räägin!" mossitab tema.

..."Ma ei pea kuulama iga su sõna," haugatan vastu. "Ma tean juba sellest eelmisest kahekümnest korrast, et sul on kõht tühi."

..."Ära karju," turtsub mu kaaslane õnnetult. Tuhakarva hall pea vajub mu õlale ja ma tunnen ühe karvase kõrva langemist oma nahal. "Ma lihtsalt olen selline," sosistab ta vaikselt kõrva.

..."Selline, kes kohe peab mu kaela ja kõrva kõditama?" turtsatan naerda ja püüan samaaegselt koletist paitades veidi leevendada ka kaelal liikuvat kihelust.

...Koletis itsitab mu kõrval nii, et pahvakud tema haisva hingeõhuga mu kõrva sisemisi koopaid paitavad. Niisama ootamatult pole ma ta peale enam vihane. Olgu, tal on loll komme mind torkida, kuid ta ei tee seda ju päris kogu aeg. On hetki, mil tema karvane sõrm ei olegi terav ja torkiv. Ta on ju minu! Ta on ju mina ja mina olen tema. Ja ta kõht koriseb. Tunnen end väheke süüdlaslikult, kuid peidan taolise mõtte kiiresti mõistuse sügavikesse.

..."Ma tahtsin hoopis küsida, kas mul nimi ka on?" sosistab koletis mu õlal õõtsudes imevaiksel toonil.

..."Ei," vastan mõtlikult. "Minu teada sul nime ei ole."

..."Aga miks?" kerkib väike pea mu õlalt. Turtsatan tahtmatult ta haleda asendi peale - jalad selja peal rippumas, tagumik õlale toetatud, sõrmed tugevalt mu õlga surumas püüab ta mulle samal ajal silma vaadata. Tajun saba tasakaalustavat vonklemist oma seljal. "Kõigil on nimi! Ma tahan, et ka minul oleks nimi. Midagi, mis ütleks midagi mu kauni välimuse kohta ja... ja..."

..."Hmm! Ma pean mõtlema," hajutan jututeemat veidi eemale. Targemad räägivad, et pole hea nimetada neid, kellest lahkuda tahad. Veel öeldakse, et sa ei saa lahkuda enne kui sa oled ta nimetanud. Ma natuke pelgan.

..."Sa ju tunned seda lõhna?" kõlab unelev hääl mu õlal. "Söök!"

..."Ja seda sa ei saa," sõnan ma väga vaikselt püüdes lohutada ja samal ajal mõistes, millist jaburat ebakaja mu lohutamine kannab. Ma tahan tema surma. Ei, mitte ehk surma, kuid näha teda lahkumas, igaveseks hüvasti jätmas. Ja südametunnistus tahaks teha sedasama "hellalt".