..."Ütlen," noogutan ma vastuseks pead. "Kuid enne jäta mu klammerdaja rahule. Esiteks käib see pisut närvidele, et sa temaga pidevalt midagi nikerdad ja teisalt - ma pean sellega varsti tööd tegema."
...Klammerdaja peatub. Koletis pobiseb midagi omaette, kuid jätab relva rahule. Mitte päris - veel paar korda püüab ta seda sirgemaks sättida, kuni viimaks asetub klammerdaja täpselt viie sentimeetri kaugusel pliiatsitopsist ja moodustab ideaalse täisnurga lauaservaga.
..."Ma nüüd lõpetasin!" teatab ta viimaks võidukalt ja jääb mind ootusärevalt põrnitsema.
...Peatan oma arvutis tuhnimise ning jälgin nihelevat koletist. "Ah siis nii väga on sul nime vaja?"
..."Jah! Kõigel on nimi peale minu!"
..."Ka sinul on nimi," muigan ma tahtmatult. "Sul on alati nimi olnud. Ka siis, kui ma ise seda veel ei teadnud."
..."Noh, räägi juba kiiremini," õhutab mu väike kaaslane vonkleva saba taustal.
..."Oota nüüd natuke. Tead, kui ma alguses sind ette kujutama hakkasin, siis näis, et Tahm oleks sulle täiesti sobiv nimi, kuid see ei ole sinu nimi."
..."Tahm!? Tahm kõlaks hästi. Miks see ei võiks mu nimi siis olla?"
..."Vaata, kui ma seda Allen Carri raamatut lugesin, siis mind häiris raamatu juures tohutult, kuidas onu rõhutas: enamik suitsetajaid on hakanud suitsetama selleks, et näida suured; selleks, et kuuluda kampa; selleks, et olla sotsiaalselt aktsepteeritavad. Ta rõhutas seda hüpnootilised 75 korda veidi enam kui saja suure lehekülje juures, kuid isegi seitsmekümneviiendal korral näis taoline jutt mulle võõrkehana. Ma ei ole kunagi kasutanud sigarette seltskonda imbumiseks või suur näimiseks. Pigem kasutan ma neid võimalusena põgenemiseks seltskonnast - võimalus võtta hetk omaette, võimalus kuulata vaikust. Kuid ma ei mõistnud su nime siiski enne kui sa aktiivselt pärima hakkasid. Nüüd alles olin ma sunnitud su nime enda jaoks läbi mõtlema."
..."Sa tahad öelda, et ma ei ole mingi tavaline nikotiinikoletis?" üks karvane kõrv kerkis viidates mu kaaslase valmisolekule nii halbadeks kui headeks uudisteks. "Kas ma olen siis täiesti eriline?"
..."Sa oled minu oma," naeratan ma vaikselt ja paitan ta pead. Ta kõht koriseb, kuid ma ei kuula seda häält. "See ehk ei meeldi sulle, kuid sa oled mu Enesehaletsus."
..."Phähh!" turtsatab koletis laua peal. Tema väikesed karvased sõrmed libisevad taas klammerdaja juurde mängima. Ma krimpsutan nina ja tahaks hirmsasti röögatada, et ta mu klammerdaja viimaks ometi rahule jätaks, kuid neelan oma karmid sõnad alla ja jätkan vaikselt ja rahulikult.
..."Sa võid ehk veel mäletada minu õnnetut meelt, kui sa mu juurde saabusid, kuid sa ei saa teada seda, mis juhtus enne. Lase ma räägin sulle natuke. Tolleks hetkeks olin ma juba peaaegu kahekümne aastane. Viimased kaks aastat mu elus olid olnud nii pöörased, et neid naerupahvakuid ja pisaraid ei anna kokku lugeda. Ma ei olnud tolleks hetkeks suitsetanud ainsatki sigaretti, kui ma tol reedel ühikast koju sõitsin, et järgmisel päeval sõbranna pulma väisata. Ma ei olnud oma elus proovinud ainsatki mahvi, kui ma kodus uksest sisse astusin ja tollele sõbrannale helistasin: ma ei tule su pulma, ma lähen hoopis nädala hakul vanaisa matustele. Ja kui ma neljapäeval ühikasse tagasi jõudsin, oli mu peika kuskil linna peal - ikka juhtub. Reedel, pärast viimast loengut valas ta mind üle uudisega: läheks lahku!? Ja siis, tol hetkel astusin ma ühikast välja, läksin linna, ostsin endale paari maailma kõige ilusamaid kõrvarõngaid, kolm visrsikukarva roosi ja paki sigarette. Niimoodi vaikselt ja nurga taga kimusin ma oma esimese sigareti. Igaks juhuks nurga taga, sest ma olin näinud neid esimesi läkastajaid. Ettevaatlikult, väikeste mahvidega püüdsin ma püüdlikult harjutada seda tahma kopsu hingamist - ja see tuli välja, ilma köhimata, ilma ülemäärase probleemita nagu oleksin ma eluaeg suitsetaja olnud.
...Ma läksin tagasi ühikasse, asetasin lilled vaasi, panin kõrvarõngad kõrva ja asusin raamatut lugema. Ilma ühegi pisarata lein, mida ma kandsin, otsis tegevust. Ma ei mõistnud sõnagi raamatu esimesest leheküljest ja lugesin seda üha uuesti ja uuesti üle. Ma ei mõistnud neid sõnu ka kümnendal lugemiskatsel, kuid oma mitme aasta jao pisaraid olin ma varem ära kulutanud ning nii ma istusin ja vahtisin tühjust. Kui viimaks sõbrad ühikasse jõudsid, haarasime mõned pudelid viina ja ma asusin nende seltsis sind välja kutsuma. Neil oli juba nikotiinikoletis olemas, kuid küllap tiba tavalisem kui sina."
...Ma vaikin, oskamata täpselt jätkata.
..."Aga mida sa lugesid?" uurib koletis mu laual ja ma naeratan - ta on mind andunult kuulanud ega ole hetkekski näppinud klammerdajat. Ta pole isegi asendit muutnud mu rääkimise ajal.
..."Ma ei mäleta raamatu sisu enam, kuid kui ma tolle raamatu paar päeva hiljem uuesti avasin, oli sellele esimesele, hiinakeelsele, leheküljele selges eesti keeles kirjutatud: "Käesolev raamat on kirjutatud tõestisündinud loo põhjal. Tegevuspaikade asukohad ja inimeste nimed on muudetud." Muud seal ei olnudki."
..."Phähh, ma juba lootsin, et sealt tuleb teine lugu," lausub koletis veidi nördinult sabaga mängima asudes. "Aga sa pead mulle õhtul neid kõrvarõngaid näitama!"
..."Olgu, kuid üks neist on kadunud, seega kanda neid enam ei saa."
..."Aga miks ikkagi Enesehaletsus? Ma ei mõista päris täpselt, isegi kui mulle teeb natuke au olla osake sinu murest."
..."Tol hetkel oli valus, nii ääretult valus, kuid pisaraid polnud mulle määratud. Ja nii tulid sina, jäädes võimaluseks näidata kõikidele, et mul on valusam kui mu tavalisest tõsisest näost välja lugeda võiks. Ma tahtsin näidata, kuid... Kuid ma olin rumalam kui enamik maailma inimesi."
...Koletis mõtleb veidi, vupsab siis mulle sülle ja vaatab mulle tõsiselt otsa.
..."Aga ma ju olen natuke armas ka!?"
..."Sa oled osake minust. Loomulikult oled sa natuke armas ka!"
..."Ups!" punastab ta, kui tema kõht taas aktiivse korina teele laseb. "Ma tahaksin süüa..."
No comments:
Post a Comment