Kuna Võsule eelnev nädal läks eesti keeles öelduna perse, siis pärast Võsu võtsin teemad uuesti üles. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, kuid uudishimu (mis on aja jooksul nii mõnegi kassi tapnud) sai minu üle võimust ja puhtalt sellest uudishimust tuhlasin netiavarustes ja lugesin läbi Allen Carri Easyway. Jap, on täpselt selline ajupesu nagu ma kahtlustasin. Minu jaoks ilmselgelt liiga pealetungiv, kuid oma võlu temas siiski oli. Tjahh, isegi raamatuna! oli Carr liiga pealetungiv, hämmastav müügimehelikkus on selles inimeses. Minu siiras austus tüügi müügioskuste suunas, isegi kui ma ise sedavõrd tungivatest inimestest laia kaarega mööda tahan joosta.
Ja tema rääkis tegelasest nimega "little monster", kes elab kuskil sus sees ja nõuab toitmist. Hmm, vaat see oli arendamist väärt mõte. Väike koletis! Ilmselgelt on ta üks suhteliselt väikest mõõtu tegelane, kui ma teda siiani näinud ei olnud. Ma arvan, et kogupikkust pole sel sellil rohkem kui poole meetri jagu. Ja ta on ilmselgelt halli värvi ja karvane koos pika sabaga, mille otsas on tutt. Ja kui ta on näljane või muidu õnnetu (et temaga suheldud pole), oskab ta end väikeseks agoonias vaevlevaks pallikeseks keerata ja väriseda, väikesed karvased kõrvatupsud lidus. Visualisatsioonid on head, kas pole?
Ma neelasin selle raamatu, soovides ja lootes, et ma leian sealt selle, mida pole olemas. Vastuolu minu lauses? Loomulikult! Samas, lootused ongi sellised. Mul ei ole kunagi olnud meeletut tahtejõudu. Mul ei ole kunagi olnud ülemäärast tarkust. Ainsad asjad, mida mulle ohtralt jagatud on, ongi unistused ja lootused. Ja nii ma lugesin ja kirjutasin endale isegi neljapäeval vande mitte kunagi enam suitsetada ja... Ja läksin järgmise päeva õhtul sauna ja hõikasin Oliverile: "Viska mulle üks sigaret!"
Nii palju siis sellest. Aga ma ei suitsetanud ei laupäeval ega pühapäeval ja nautisin päevi mustikametsas. Ah, pagan, see oli lahe! Ja esmaspäeval, kui peagi oli täis saamas kolmaski ööpäev suitsetamiseta, läksin ma poodi ja ostsin paki. "Miks?" tahate te küsida. Pohl seda teab! Ja täna on teisipäev. Mis seal's ikka, eks vaatame, mis edasi tuleb.
Küllap tuleb siia üksjagu neist jaburatest dialoogidest, mida ma oma peas olen visualiseerinud. Mulle tõesti hakkas meeldima kujutluspilt väikesest koletisest. Küllap me jõuame nii mõnegi dialoogi omavahel vahetada. Ja küllap saabub siia ka mõni klassikalisem "hala", sest neidki on viimaste nädalate jooksul nii mõeldud kui kirja saanud. Eks aeg näitab, kuid laskem mul siis nüüd oma skisofreenilise kujutelmaga suhelda (sest on nii palju lihtsam kakelda minu ja karvase koletise vahel, kui kaklus vasakpoolse ja parempoolse mõtlemisaparatuuri vahel).
No comments:
Post a Comment