Veel hammastest

Oma tänaseid tegemisi pean ma veel läbi mõtlema enne, kui sealt miskit järeldada oskan. Olgu siin siis hoopis jupike vanast, eelmisest, kolme nädala tagusest üritusest...

1. päev – pühapäev.

Ärkasime hommikul mitte just ülemäära vara – kell pool kaksteist kõlab ju pühapäevalikult? Ei midagi erilist – täiesti üksluine päikseline suvepäev. Võrreldes mulluse ja tunamulluse suvega võiks öelda, et lausa külm ja kõle, kuid sellel aastal on ta üks esimesi vihmavabasid päevi. Sirutasin end kohvikruusile toetades üle rõduserva ja imetlesin uimaselt libisevat päeva aknaalusel tänaval.

Kunstmuru mu varvaste all oli pehme ja toolid, mis raamatulugemiseks kord rõdule taritud said paistsid silma mugavusega. Õhk väreles suvisest linnatolmust – on peaaegu uskumatu, kui lühikese ajaga suudab linn muutuda vihmavärskest peaaegu läbitamatult tolmuseks. Ja selle tolmu sees ma elan. Isegi ilma sigarettide ja filtriteta on see tolm kopse ja silmi halvav, viletsalt maitsev ja päevadele pitserit vajutav.

Laps köögis askeldas pannkookidega. Võibolla oli minu antusiasm sigarettide kõrvale panemisest nii suur, et see kandus üle ka pannkoogitaignale. Vahest oli mul lihtsalt tainast tehes silm veel uniselt kinni. Öö seda teab! Ja seda ööd meie südasuvel pole – tema käest ei saa küsida enne oktoobrit. Igatahes valmis seal terve mägi imelisi maisijahust pannkooke, mis meega ülevalatult viivad keele alla. Kahjuks on nad nii toitvad, et hiljemalt pärast neljandat keskmist mõõtu pannkooki (väikese panni ülepannikad) on kõht lootusetult täis ning ägiseb teadmises, et laua juurest lahkumiseks tuleb taas kõndimise asemel rakendada veeremise taktikat.

Hambad hakkasid valutama. Viimasest suitsust oli möödas vähem kui 24h kui pool minu suust põlema läks. Igasugune suitsuisu kadus ära ja siis ma mõistsin, milline mask on suitsetamine. Kuidas ta lagundas mu hambaid, määris neid, kattis üha uute ja uute aukudega, haaras põletikku igemed, tekitas mädakolded ja siis peitis selle kõik mingi tuimestatud loori taha. Nad ei valutanud, kuigi mu süda tilkus nende tervise pärast verd juba pikalt.

Seejärel maale! Jalgrattad, maantee, võsa, heinamaa, lõke tuhas küpsetatud kartulite ja grillitud viineritega, värskelt peenrast haaratud salat ja kaks ämbrikest maasikaid. Taas kiivrid pähe ja pedaalid tossude alla – koju.

Oli üks imeline päev ja mul ei olnud aegagi mõelda mingisugustele sigarettidele.

maisijahust pannkoogid.

...Jälle ma pean alustama algusest. Veider, igal asjal on algus ja igal algusel on oma eellugu ning kõike ei jaksaks ma nii ehk naa kirja panna. Kõike ei tahakski. Ja kõike ei annaks ma iialgi teile lugemiseks. Ja siiski lähen ma nüüd veelgi varasemasse algusesse.

...Ma olin siis peaaegu kaheaastane, kui ma haiglasse sattusin – alakaaluline ja nälginud, keeldudes igasugusest söögist, sest söök ajas kas öökima või pasandama ja igal juhul tekitas kõhuvalu. „Düsenteeria“ seisab minu meditsiinikaardil. Ja nad meelitasid mind sööma.

...„Kui ta ka pool kommi sööb, siis söögu komme,“ rääkisid arstid emale.

...„Enne te haiglast välja ei saa, kui laps kaalub vähemalt üheksa kilo,“ rääkisid nad veel.

...Ja mina jonnisin. Hehh, ma olen päris osav jonnija juba väikesest peale, kas pole? Kuni viimaks nad tõid mulle midagi, mis mulle maitses – maisipulgakesed. Te ju mäletate neid 80-datest? Kollane pakk, milles oli meeldiv kogus magusaid maisipulgakesi – kõik tuhksuhkruga üle raputatud ja suured tuhksuhkru tükid veel karbi põhjas niisamagi ringi tiirutamas. Veel aastaid ostis ema neid iga nädal meile koju. Ikka üks pakk mulle üksi ja teine pakk neile neljapeale. Õde alles rääkis, et ta mäletab seda kadedust oma hinges.

...Ja siis hakkasin ma sööma kartulit – keedetult ja praegult, ahjus tehtuna või lõkkes küpsetatuna, sõõjalt ja külmalt, maitsestatult või ilma. Kartulikultust kannan ma tänaseni endaga. Raske on leida midagi maitsvamat, midagi meeldivamat ja maitsemeeliülendavamat lihtsast kartulist. Tõsi, neid „liimisemaid“ paluks, kuid ka pudrukartulite vastu pole mul midagi.

...Need suured ja targad, kes mind tol korral haiglas torkisid, leidsid viimaks üheskoos, et mind tuleb pooleks aastaks gluteenivabale dieedile panna. Haa! Aastanumber oli siis 1981 ja selle pool aastat ma sõingi kartulit hapukoorega, kartulit võiga, maisipulki ja natuke riisi ka. Ema räägib, et tal õnnestu paar korda isegi hea kvaliteediga tatart poest saada.

...Ja ema räägib õudusest, mis kaasnes, kui suuremad lapsed leivaga toas ringi trampisid ja see kõige tillem ainult „Anna!“ karjus. Suured nokkisid ja väike solvus, nõudis, tahtis ka! Kas te arvate, et ma täna, täiskasvanuna midagi teismoodi olen? Oh ei. Ikka jonnin ja nõuan ja tahan ja vahel isegi solvun. Lihtsalt põhjused on pisut teised.

...Pool aastat sai mööda ja valgetes kitlites, eksperimentaalselt õpituna, ohtliku lõhnastatusega suured otsustasid ringi – kõik on korras, söögu mida tahab.

...Aga mina enam eriti ei tahtnudki. Nüüd ma juba teadsin, et kartulid on kõige maitsvamad asjad üldse ning maisipulkadest paremat maiustust pole olemas. Nüüd ma juba oskasin emalt hommikul küsida „Kas täna midagi süüa ka on?“ kui ta oli lauale asetanud sinki ja vorsti ja juustu ja leiba ning saia. Süüa oli hommikuks ainult siis, kui tal õnnestus minu eest ära peita mõned õhtusöögist ülejäänud kartulid, mida hommikul praadida ja paari vorstiviilu saatel pakkuda. Enamasti see tal ei õnnestunud, sest mina olin kiirem.