Kui alustada algusest...

Ja kirja sai see lõik pandud eelmisel reedel...

Kui alustada algusest, siis peaks rääkima sellest, kuidas mulle kaks nädalat tagasi jõudis kohale idee, et TEGELIKULT on käes ülim aeg suitsetamise selja taha jätmiseks. Eks ole oma kolmteist aastat juba ka tossatud ning neid põhjusi, miks peaks maha jätma, on kogunenud lausa jaburalt suur hunnik. Siin võiks rääkida minu ebamääraselt väikesest palgast ning masendust tekitavalt lagunevatest hammastest, kuid peamine argument jooksis psühholoogilist rada: mulle ei meeldinud, et oma uue töökohaga seoses olin ma hakanud tubakat rohkem tarvitama kui varem. Ma olin kaotanud viimase kontrolli oma tegevuse üle.

Ikka kippus see olema nii, et kui tõusis üks, tõusid ka teised. Ja raudselt sattus peagi kellelegi teisele ette keerulisem hetk ning see algatas uue lumepalli ja nii ta läks. Ja siis ma loobusin, teades oma kogemusest gluteeni kõrvale jätmisega, kuidas omaenese aju suudab vasakult ja paremalt üle kavaldada selle närvirakkude kimbu, mis peaks oma käes loogikat hoidma. Ma olin selleks valmis. Ja ma nautisin ja... ja kolm päeva hiljem VARASTASIN ma töökaaslase laualt sigareti, et seda salaja tõmmata. Seisin nagu 15-aastane koolitüdruk maja nurga taga ja kimusin hoolega ringi vaadates. "Ega keegi ei näe!?" Ja turtsusin naerda. Niivõrd jabur ja inetu oli see hetk. Mina, kes ma alati asju pigem avalikult teen ja oma meelsust avalikult väljendan, olin laskunud tasandile, kus ma põdesin ja peitsin ja kimusin seda absoluutselt nõmedalt maitsevat kuivanud rohu põlemistossu. Maitses nagu... nagu kuiv hein, mis on põlema pistetud.

Ja järgmisel päeval ostsin ma paki, sest näha oli, et ma ei taha ja ei oska ja ei saa ja üldse oli tulemas saunaõhtu ning pärast seda veel kooli kokkutulek ning kõige finaaliks igasuvine bridžiturniir Võsul, kus pool saali on ennast õhtuks siniseks suitsetanud (ja seda sõltumata asjaolust, et suitsetatakse ainult voorude vahel ja õues). Mitte miski ei takista suitsetajat, kui ta ei taha loobuda.

Aga kuklas tiksus edasi. Tiksus valjult ja valusalt - sul ei ole ju eelarvet ja sul ei ole enam hambaid (valediagnoosiga tsöliaakia on ka oma osa andnud, kuid suitsetamine kirjutab "i"-dele täppe sellise hooga nagu tahaks ta kogu maailmamere kaldaääristuse katta ühtlase "i" tähetede reaga).