...On õhtu ning nii mina kui minu isiklik koletis istume kodus diivanil. Mina üritan raamatut lugeda. "Üritan" on siinkohal ainuõige sõna, sest ega see mul suuremat välja ei kuku. Pea on hommikustest teravustest pulki täis ning koletis, kes on end diivaniseljatoele sättinud, niheleb kärsitult ning ohkab pisut häiriva sagedusega.

..."Olgu!" annan ma alla ja lükkan raamatu klõpsatusega kinni. "Räägi mulle, mis sind nüüd nii mõtlikuks teeb?"

..."Täna sa ikkagi toitsid mind," alustab koletis ja vaatab mind ainitise vasikapilguga.

..."Toitsin," kostan ma vaikselt. "Ma ei ole selle üle uhke, kuid nii see oli."

..."Mul on hea meel, et sa seda tegid. Ainult..." Ta lükkab oma väikese sõrme ninna ja pöörab pea viltu, jäädes mind endiselt põrnitsema.

..."Mis ainult?" püüan ma kärsitult tema mõtteid teada saada.

..."Ma ei saanudki aru, miks sa seda täpselt nii tegid?" Turtsatan tahtmatult ja koletis, arvates, et küllap ma temast valesti aru sain, jätkab kiiresti: "Ee... Mul on väga hea meel nende paari kõhutäie üle, kuid... Noh... Ma ju isegi ei torkinud sind siis. Ma ju ei nurisenud tol hetkel tühja kõhu üle ega midagi."

..."Kuid su kõht korises õrnalt, ja see oli kuulda."

...Silun taas raamatukaant, mida ma endiselt lugeda ei suuda. Koletis puhiseb omaette mõtiskleda ning mina lasen taas silme eest läbi kaadri lähenevast rekka ninast.

..."Kas sa siis annad mulle süüa, kui ma õige vagusi olen ja üldse ei küsi?"

..."Tead! Ma ei anna sulle süüa. Küllap poleks ma tänagi tohtinud anda, kuid mu pea oli pulki täis. Ma kuulsin su korinat ja lihtsalt lasin asjadel omasoodu voolata."

..."Tead," kõlab tungiv hääl. Koletis toetab oma karvase käe mu õlale ning vaatab pisut nõutult mulle otsa. "Ma ei ole siiani aru saanud, miks sa mulle süüa anda ei tohi. Seleta mulle, palun!"

..."Olgu!"

...Toetan raamatu diivani ette põrandale, tõstan jalad diivanile ning sätin end sedaviisi mugavamalt istuma. Üks käsi toetab nüüd diivani seljatoele ning väikese koletise karvane käsi haarab sellest hellusega kinni.

..."Sa ju olid koos minuga seal autos?" küsin ma algatuseks. Koletis noogutab ebalevalt. "Ja sa nägid seda nappi eest läbi libisemist?" Taas noogutus. "Vaata, selle sinu toitmisega on kahjuks nii nagu tahaksin ma korrata rekka eest läbi libisemist iga natukese aja tagant. Aga ühel päeval ei ole ma enam nii kiire kui täna. Ja siis..."

...Koletis libiseb pisut kohkunult mu diivani seljatoelt alla ja istub mu põlvele. Tema väikesed karvased käed klammerduvad ümber mu piha.

..."Ja siis sind ei ole?" uurib ta läikivate silmade taustal. Ma noogutan. "Ja kui pole sind, siis pole ka mind, sest ma olen ainult sinu välja mõeldud ja sinu sünnitatud?" Ma noogutan taas. "Kas surm on hullem kui tühi kõht?"

..."Igal seitsmel juhul." Mu pilk hajub kaugusesse, kõrvus kumisevad rekka pidurid, KIA mootor ja pauk. Ma ei märka, millal täpselt koletis mu sülest lahkub ja end uuesti diivani seljatoele sätib. Ma ei pane tähele tema meeleolu muutust ega mõtlikkuseastet. Mul on omad mõtted, mida veeretada.

..."Kas sa nüüd paned mulle nime?" sosistab ta viimaks vaikselt, sundides mind oma mõtetest välja tulema.

..."Mul on sulle nimi," naeratan ma tasakesi, "kuid sa pead sellega homseni ootama. Siis on rohkem aega ja siis ma räägin sulle su nime."

..."Olgu! Kuigi sa tead, et mulle ei meeldi oodata." Ta vaikib hetke ning pöörab siis teemat: "Aga võib-olla ma siis proovin homme neid maisipulki, mida Pihel soovitas. Need peavad vist head olema, kui sulle maitsevad."

..."Tead, seda vaatame me homme. Sobib?"