Vahele taas üks vana tekst paari nädala tagusest ajast.
Targemad inimesed teavad rääkida, et suitsetamise mahajätmine toob endaga kaasa veidraid kaasmõjusid ja ühte neist – kaalukasvu – kardan ma nagu tõelisele naisterahvale omane. Ei, ma ei arva, et ma täna paks oleksin. Ma olen täpselt parasjagu mittekondine, kuskil seal normaalkaalu raskema otsa pool. Ja siiski sisaldab ka minu riidekapp hunnikute viisi riideid, mida ma ei raatsi veel taasringlusesse lasta. „Äkki saan kunagi kõhnemaks,“ räägin ma endale vahel. Ja siis ma proovin selga mõnda neist kleitidest, milles ma täna näen välja nagu viinerikilesse riietatud sardell ning lähen ninakrimpsutades oma „parajate riiete riiuli“ juurde, haaran teksad ja t-särgi ning astun uhkelt uksest välja. Kui ilus ei saa olla, olgu siis vähemalt mugav.
Segasin endale hommikusöögiks maisihelbed maasikate, suhkru ja piimaga. Nautisin iga ampsu ning asusin teele. Mul ei ole tööle pikk maa, oma 28 minutit tempokat kõndi, kolme suitsu tee, kui rääkida suitsetajate keeles, ning sellest johtuvalt armastan ma seda jalutada.
Ilma suitsuta oli ikka veider küll. Ausalt! Sundisin end reipalt naeratama ja püüdsin hommikust õhku oma ninaga – südasuvine tolm, autode heitgaasid, mööduvad prügikonteinerid... Linnas elades ei pruugi sel kuupäeval suitsetamine nii patune tegevus ollagi. Sirelid on oma õitsemise ammu lõpetanud, toomingad samuti. Mööduvatest aedadest ei hõngu värskeid lillearoome. Õnneks ei too tuul ka linnalähedastelt põldudelt enam virtsahaisu ja sügisese mädanemiseni on veel aega. Tolm, peamiselt oli see tolm, mis mu nina kõditas. Aga ma naeratasin ning tuletasin endale meelde, et ka nii saab linnas käia – ei pea kogu aeg tossama nagu auruvedur.
Astusin uksest sisse ja tegin endale kohvi.
Teised läksid esimesele suitsupausile – mina istusin oma laua taga ja ei teinud väljagi.
Teine suitsupaus – ikka sama. Ok, olgem ausad, avatud aknast voolas sisse aroom, mis mind hüpnotiseerida püüdis. Hambad, ütlesin ma iseendale. Hambad ja raamatud, pannkookidest rääkimata.
Kolmanda suitsupausi järel tuli kolleeg mu laua juurde ja küsis:
„Kas sa jätsidki suitsetamise maha?“
„Võimalik,“ vastasin mina. „Eks aeg näitab, kuidas välja kukub.“ Sisemine mina oleks tahtnud karjuda: jaa! Ja ma saan hakkama. Teadvus aga tuletas meelde kõiki neid üritusi ja üritamisi, mis varasemalt toimunud on ja kuidas need kõik, ilma ühegi erandita on jooksnud liiva. Nojah, loll väljend sai – ainult ühte erandit ju tegelikult vaja ongi.
No comments:
Post a Comment