Tuesday, July 24, 2012

Hambad, halahoiatusega(!)

Tollel paari nädala tagusel ajal, kui ma taas üle pika aja hakkasin aktiivselt käivitama projekti suitsetamise selja taha jätmise teemadel, hakkasin ma loomulikult sellest ka mingis võtmes kirjutama. Seoses muutunud formaadiga, muutub veidi ka teemade käsitlemise järjekord. Seoses tagasi vaatava pildiga, muudan ma järjekorda ja positsiooni, kuid kuna mul hetkel on veel alles sigarette eile ostetud pakist, on see hea aeg vaikselt hakata vahele pikkima varem kribatud mõtteid. Sel korral siis:

Hambad

Üle kõige kardan ma maailmas hambaarsti. Isegi koeri kardan ma vähem kui hambaarste ja kõik, kes mind tunnevad, teavad, et koeri kardan ma paaniliselt. Mu sõbrad on saanud endi kõrvu lukust lahti raputada, kui me koos tänaval jalutades kohtame mõnd neljajalgset, kes naljaviluks mu poole haugatab. Nad on saanud tunda mu küünejälgi oma käsivarres ning minu klammerdumist nende katsva selja külge.

Ja siis tuleb memmeke, kes oma koledasti klähvivat peni isegi ära kutsuda ei raatsi. „Ära karda, ta ei ole kunagi hammustanud,“ on parim, mida võib kuulda. Ja seda ma noil hetkedel ei kuule.

Kuid mitte koerad, vaid veelgi jubedamad kujud – arstid – olid mu tänase mõtte alguses. Heledates riietes tegelased, kes küll näiliselt meeldiva olemisega, kuid kelle steriliseerimisvahendist tulenev aroom juba häirekella õhku lööb. On aroome, mis mulle ei meeldi ja on see üks, mida ma kardan – haigla lõhn. Kuid ma saan hakkama. Ma suudan end, tõsi, näost kaamena ja väriseva põlvega, sundida jagama verd ja vastu võtma süste. Ma suudan minna ja vaadata otse silma.

Aga hambaarstidega on lood teised. Neil on aroom, mis ütleb „karda mind“. Neil on naeratus, mida ei saa aroomi ajel usaldada. Ja neil on tõhusaim relv kõigest – hääl. Hääl sinu sees, mis vihaselt uriseb, kriibib ja kraabib, sunnib kananaha ihule, tekitab tahtmise hakata karjuma ja minema joosta. Joosta ei saa. Vähemalt mitte selles totakas lamavas asendis, milles sa oma saatust ootad. Ja nad teevad haiget öeldes sinna juurde, et nad seda ei tee. Noh, isegi kui nad tol hetkel ehk ei tee, ei kummuta see tunnet nagu üritaks ta seda ora läbi lõualuu suruda ja pressida.

Ja kui nad on selle kõigega viimaks ühele poole saanud, tuleb viimane uudis: „Siin on teie arve.“ Isegi, kui eelnev üle elada, pole järgnevaga enam suurt midagi teha peale aknast alla hüppamise.

Ja vahel ma unistan, et kunagi tuleb päev, mil mu hambad korda saavad. Ma küll päris täpselt ei kujuta ette, kuidas nad ise korda võiksid saada, kuid vähemalt unistust ei ole ma oma hammastele keelanud.

Ja siis ma mõtlen, kuidas keegi mu käekõrval sinna ukse taha viib ja lubab oodata ja ma saan tõeliselt usaldada ja pärast panna oma pea sellesse ootavasse sülle ja sosistada: „Oli jah nõme.“ Ja tema turtsataks ehk heatahtlikult naeratada ja kallistaks. Ja soojalt kuid kindlalt juhiks mind läbi selle rägastiku. Ma isegi ei unista lausest „ma enam ei karda!“, kuid ma unistan millestki „see on nüüd tehtud“ sarnasest. Nojah, ja sealt edasi hakkab jälle unustamine ja viilimine ja suure tõenäosusega ei jõuaks ma siis jälle kontrolli ega kuhugi, sest see on nii rõve, kui nad oma kaabitsatega su suus kriibivad ja see on õõvastav, kui nad oma oradega proovivad ja otsivad ja sa ei saa ennast mitte kuidagi kaitsta.

Ja see hambaarst ise peaks muidugi ka olema selline, kes suudab jääkaru veenda hambaravi lihtsuses ning alligaatorile selgeks teha, et ta ei tee mitte üldse mitte mingil moel haiget. Kui ma seda lauset siia kirjutasin, jõudis mulle kohale – aga ta teeb ju! Vähemalt kõrvadele ja hingele.

Nojah, kuid see kõik on nii nürilt lootusetu. Mitte keegi ei jaga mulle tõenäoliselt iial varandusi, et mul oleks raha selle töö eest maksta. Ja ega julguski puu otsas kasva. Kui ma kunagi rikkaks peaksin saama (mis on minu seisukohast sama tõenäoline väitega „kui ma kunagi Marsile peaksin reisima“), siis tuleks mul ikkagi ise ennast kallistada ja lohutada ja ise ennast toetades teekond ette võtta.

Valutavad hambad on tegelt ka nõmedad.

3 comments:

Pihel said...

Väga tubli algatus, saadan sulle mõttes jõudu. Annan sulle veel ühe väikse motivatsioonikillu, mis küll enamusele suitsetajatest liialt kauge ja ebatõenäoline näib, et seda arvestada, kuid oma olulisuses hoolimata tõenäosuse vähesusest mõningat kaalu võiks omada - kopsuvähki suremine on valus ja kurb nii suitsetajale endale kui ta perekonnale.
Üks mu tuttav motiveeris end nii, et pani iga kord, kui suitsupaki ostamata jättis, selle raha kõrvale, ja kui paraja raha kokku sai, ostis endale mõne toreda raamatu. Äkki toimiks sinu puhul algatuseks ka? Head raamatud ju motiveerivad sind, eksole?
Aga hambaarstide osas olen ise mõelnud, et äkki oleks tore, kui hambaarst ravides kogu aeg mulle hästi ausalt seletaks, mida ja milleks ta parajasti teeb ja kaua see veel kestab ja mis järgmiseks plaanis on. See ehk aitaks selle abituse ja objektiks muutumise tunde vastu. Äkki võiks proovida kunagi hambaarstilt seda paluda, ehk viitsibki?

miira said...

Raamatuteni ma veel jõuan. ;) (õigem oleks öelda: olen juba jõudnud, aga täna veel ei postita seda :P)

Aga: tähh!

Maarja said...

Ei saa öelda, et ma hambaarste just fänniks (puuri hääl on ka minu jaoks erakordselt ebameeldiv), aga paaniliselt kartnud ma neid õnneks ka kunagi ei ole (erinevalt koertest, kelle osas ma jagan sinu foobiat).

Kui sa kunagi peaks selle raha leidma ja vajad soovitust hambaarsti osas, siis minu oma (dr Ilp Stomeris) on küll ülisõbralik ja jutukas - natuke räägib oma tegevusest ilma palumatagi ja olen üsna kindel, et Pihla kirjeldatud palve peale seletaks ka täpsemalt. Võta julgus kokku, hambaarsti juures on ebameeldivust võib-olla tunnike, aga hambavalu kestab märksa kauem...